Книги, похожие на «Прасковья Мошенцева, Kremli haigla saladused»

Rahutuuril oli Aavo Pikkuusi võit valus. Liidrit tõrjuti ja tõugati, kolm kukkumist viisid puusalt liha. Kaaslased naelutasid hotellitoas Pikkuusi voodi kohale veerandmeetrise naela ja riputasid jala tugeva lindiga õhku, sest haavatud puus ei tohtinud voodit puudutada. Siiski sai magada üksnes valuvaigistite ja unerohu toel. Oli hommikuid, kui vägevaimadki konkurendid ei uskunud, et Pikkuus võiks veel stardijoonele tulla. Aga eestlasest rattur tuli kui ilmutus. Selg sirge, pea püsti, lonkamine varjatud, valugrimass ähvardava võitlejapilgu taha peidetud. Puusale oli kinnitatud salajane rõngasside, mis ei lasknud pükstel haavu hööveldada. Koos Pikkuusiga olümpiakulla võitnud valgevenelane Vladimir Kaminski: “Aavo on inimene, kes läbib ka pimedaid kurve pidurita – mitte üksnes võistlusrajal, vaid kogu elus.” Teenekas ja nõudlik Viktor Kapitonov, ka ise olümpiavõitja: “Andke mulle kuus Pikkuusi ja me võidame maailmas kõiki profimeeskondi!”

Iga inimene on väärtus ja Jumala kingitus. Vaimulik Jaan Tammsalu oskab seda igapäevaelus märgata ja ka kuulajatele kantslist selgeks teha. Kaheksas eri suunas arenevas vestluses räägivad Tallinna Jaani koguduse õpetajaga elu olemusest ja tahkudest Mårten Andersson, Toomas Paul, Tunne Kelam, Anu Raud, Robert Jürjendal, Alar Seim, Mart Tarum ja Laila Kandi-Tammsalu.„Ma olen kõigiga püüdnud hästi läbi saada, aga see ei ole olnud mitte kintsu kraapiv läbisaamine, vaid tänulikkus. Kui keegi arvab, et on inimesi, keda ei tohi üldse millegi eest tänada, sest nad on arvaja meelest vales selts- või erakonnas ja seetõttu halvad, siis mina olen kindel, et kõikides inimestes võib midagi head leida. Tänulikkus avab uksi ja muudab. Mulle väga meeldib lugu, kuidas üks kirikuõpetaja oli kõigi kohta alati midagi head rääkinud. Selle üle imestati väga ja küsiti, et kas tal ka kuradi kohta oleks häid sõnu öelda. Mees mõtles natuke ja vastas: „Jah, ta on väga visa vend.““

Kes tutvustaks Eestit maailmale?Üks erakordne tutvustaja, 90-aastane preester Vello Salo, on „ajanud eesti asja“ kümnel maal. 18-aastase soomepoisi võt-sid sakslased sõjavangina kaasa ja saatsid Sileesia rindele, kust sattus „Tšehhi põrgusse“ ja lõpuks Rooma. Seal kirjutas entsüklopeediates, toimetas Vatikani Raadio eestikeelseid saateid, koostas luuleantoloogia Poeti Estoni, korraldas luuleõhtuid ning rajas kirjastuse Maarjamaa. Edasi viis elutee Jeruusalema, Mosuli ja Stockholmi kaudu Torontosse, kus aitas kaasa Eesti õppetooli rajamisele, trükkis ingliskeelse antoloogia Ilomaile, osales Metsaülikooli arutelus globaalse eestluse teemal ja toimetas ajakirja Aja Kiri. Kodumaale pääsedes andis välja ülevaate Valge Raamat okupatsioonide põhjustatud kaotustest.Käesolev lühiülevaade sellest keerulisest eluteest pakub lisaks hulga ajaloolisi fotosid ja dokumente ning juhatab asjahuvilistele kätte täiendavat andmestikku, eriti soomepoiste ja E.V. kaadriohvitseride saatuse kohta.„Saagem inimesteks – siis võime kasvõi eestlasteks hakata“, soovitab isa Vello.