Книги, похожие на «Nikolai Gogol, Portree»

Pealtnäha on need kolm erinevat lugu. Üks toimub Tiibeti kloostris. Teine suure näljahäda aegsel Iirimaal. Kolmas kuskil siinsamas, mitte eriti ammu. Igas loos on kolm osalist, kes otsivad vastust küsimusele, mis siis tegelikult on armastus ning kust ja mis eesmärgil ta meie ellu tuleb. Miks vahel on tunne, et oled inimest, kellega just lähedaseks said, tundnud juba terve igaviku?Iris, noor edukas naine, kohtab lennukis meest, kes pole kaugeltki “tema tüüp” kuid kellega ometi tekib kogu naise senist elu pea peale pöörav armulugu. Imekaunis mõisahärra sohilaps Ireen armub vaesesse perepoega suvel, mis saab saatuslikuks tervele külale ning hukatuslikuks talle endale. Noor munk Ikaro on tunnistajaks parima sõbra räpasele saladusele ning peab valima, kas reeta kõik, mida ta pühaks peab või tunnistada endale, mida ta tegelikult ihaldab. Miks sekkub meie ellu saatuslik karma ja kaugele selle lõimed ulatuda võivad?“Karmavõlad” on ühtaegu romantiline armastuslugu ja samas ka põnev fantaasia inimsuhete taga kulgevate salapäraste saatuseniitide teemal.

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind.Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumiselolla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!"Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud.1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda.[…]Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta.„Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult.„Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!”„Mind?”„Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…”[…]

Põrguväravas seisva Kalevipoja meenutusi maapealsest elust, kus ta kommenteerib eeposesse kirja pandud sündmusi ja tegelasi.[…]Armsad eesti vennad ja õed, teie Kalevipoeg tervitab teid Põrgust! Meil on siin parajasti õhtune aeg. Selleks korraks on toimetused toimetatud ja askeldused askeldatud; mis täna tegemata jäi, tuleb homse varna visata. Veel mõni hiline pillikääksatus lõikab videvikurahu katki – ei ole ju noortel inimestel kusagil voodissepugemisega ruttu –, aga kohe puhun ma oma sarvel öömärguannet ja Põrgu vajub rahulisse unne.[…]

Maailm on katastroofi äärel, ent kui me kaotame usu paremasse tulevikku, siis mis meile üldse alles jääb?Noor mees tulistab Helsingi kesklinnas maja katuselt inimesi. Heausklik ema peab silmitsi seisma kohutava stsenaariumiga, mida ta ei ole võimeline peatama. Õel ei ole muud võimalust, kui jälgida sündmusi eemalt. Üheainsa päeva jooksul laguneb perekond kildudeks ja kui nende elud on kaalul, tuleb igal pereliikmel vaagida põhjalikult asjaolusid, mis on neid sellesse olukorda toonud. Kuid kriis on palju laiem kui vaid üks perekond. Aslak ei ole ainus noormees, kes täna relvaga katusel on. Ta on rahvusvahelise rühmituse liige, kes on otsustanud peatada keskkonnakatastroofi, tappes võimalikult palju neid, keda nad selle eest vastutavaks peavad – esimese maailma inimesi. Kas meeleheitel emal õnnestub oma vastuolulistest tunnetest võitu saada ja jõuda pojani, enne kui on hilja? See lugu räägib eludest katastroofi äärel ja lootuse leidmisest meeleheite palge ees. Elina Hirvoneni on nimetatud oma põlvkonna hääleks. Tema esimene romaan „Et tema mäletaks sedasama“ ilmus eesti keeles 2007. aastal Piret Saluri tõlkes.

August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.