Книги, похожие на «Nikolai Gogol, Portree»

Mida õigupoolest tähendab see, kui inimene ütleb, et ta on üht või teist raamatut lugenud? Kust jookseb piir lugemise ja lehitsemise, mittelugemise ja unustamise vahel?Väljakutsuva pealkirjaga teoses kutsub prantsuse esseist, kirjandusõppejõud ja psühhoanalüütik Pierre Bayard (sünd. 1954) meid mõtisklema raamatute ja nendest rääkimise üle ning eelkõige ületama raamatu mittelugemisega seotud häbi, näidates, et raamatute tundmaõppimiseks võib olla tõhusamaidki viise kui nende lugemine. Oma väidete kinnituseks toob ta ohtralt näiteid kirjandusklassika vanemast ja uuemast ajaloost.Raamatu lõpus on tõlkija Tanel Lepsoo saatesõna, mis autori väidetega polemiseerib ja neid edasi arendab.

Kui ma 2014 aasta kevadel «Ilusa Elviira» esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud.Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» või «15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa».Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis.Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – «Ilus Melusiina». Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.

„Topelt D” on noorte maailmas arenev põnevuslugu, mis haarab meid kaasakiskuva sündmustiku keerisesse juba esimestest lehekülgedest. Kaheteistkümnenda klassi tüdruk Karmen, kes püüab vanemate laguneva suhte keskel toime tulla kooli lõpetamise ja hilise teismeea muredega, mõistab, et miski tema ümber ei ole nii, nagu välja paistab. Mida varjavad tema vanemad, tema parim sõbranna Liza, lapsepõlvesõber Evelin ja teised? Juba loo alguses leiab Lizaga aset salapärane juhtum, mille lahendamisega lõpuklassi sõpruskond tegeleb. Selle käigus tuleb paratamatult päevavalgele muudki.Loosse põimub veel teinegi liin – kümmekond aastat vanema suurte probleemide ja saladuste paines elava Diana lugu. Nii nagu noored, on temagi otsimas ja kehtestamas iseennast teiste arvamuste ja omaenda sisima tõe vahel.Kristi Piiper (snd 1983) on sündinud ja elab Tartus. Temalt on ilmunud arvukalt armastatud noorte- ja lasteraamatuid. Varrakus on varem trükivalgust näinud romaanisari „Tõde või tegu”. „Metsajärve pärandus” (Tänapäev, 2020) saavutas lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” I–II koha.

Ehtprantslasliku hõnguga romaanis „Punase märkmikuga naine“ on meisterlikult kokku põimitud põnevik ja romantiline armastuslugu.Öösel kell kaks rünnatakse üksikut naist tema koduukse ees ja röövitakse käekott. Võtmete ja rahata, palub ta ulualust lähedal asuvast hotellist. Järgmisel hommikul leiab raamatupoe omanik, mees parimais aastais, ühegi dokumendita koti prügikastikaanelt. Käekotis on suure hulga esemete seas punaste kaantega märkmik, milles olevad ülestähendused teda lummavad.Järgneb imeline seiklus, milles on oma roll keemilise puhastuse töökojal, kuldamisteenuseid pakkuval ateljeel, käekoti omaniku lähedasel sõbral, naiste kataloogi pidaval elumehel, loomekriisis vaevleval kirjanikul, viieteistaastasel lütseumineiul, kuulsal Patrick Modianol ning kassidel Belphégor ja Putin.Irooniani ulatuv huumor laseb elu näha muheleva kõrvaltvaataja pilguga ja liigutav romantika juhib mõtted kõrvale hallist igapäevaelust.Pariisis sündinud ANTOINE LAURAIN (1972) on ajakirjanik, antiigikoguja ja kuue romaani autor.

August Kitzbergi esimene novell, mis avaldati 1884. aastal A. Koldekivi nime all „Sakalas“.