Книги, похожие на «Werner Bergengruen, Poplavkin ja teised jutud»

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskpaik. Venemaalt saabub Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks.Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.

"Mitte kõik pole kogenud, et inimese elu ja argipäev võivad üleöö täielikult muutuda. Sellele polnud kunagi mõelnud ka raamatu peategelane Helena. Ja siis…Mees, kes aluspükstes tema ees seisis, pani käed ülbelt puusa. Silmad pilukile tõmmanud, vaatas ta Helenat. Oli näha, et ta oli väga vihane, kuid Helenale tundus ta millegipärast halenaljakas ja neiu ei suutnud muiet varjata. Seisab seal poolalasti oma tillukese peenisega püksis ja veel ülbitseb. Ja mis pagan ta nimi oli? Jon? Jack? Ooh… No ausalt…Olukord tundus hale. Igas mõttes. Samas ei teadnud Helena, mida öelda. Ja mida tal öelda oligi? Sajaeurone tema pihus rääkis enda eest. Ta oli selle mehe rahakotist võtnud ning kohe lahkuda tahtnud, raha kotti või taskusse pistmata. Arvas, et küll jõuab, et sellega on aega, kuniks ta korterist lahkunud on. Ta eksis. Ilmselt oli mees ärkvel olnud ja teda jälginud kogu see aeg, kui ta end riidesse pani. Pagan teda võtku…„Anna andeks,“ tegi neiu haledat häält. „Ma pole lits, ausalt… Lihtsalt mul on väga raha vaja.“ Võibolla rääkida ausalt ära, et ta on juba paar kuud tänaval ööbinud? End kangialustes peitnud? Neiu ei teadnud, mida teha, kuidas end välja vabandada… Kas öelda õigustuseks, et ta ikkagi on lits, kuid mees meeldis talle… või püüda teda «haledaks teha, hakata nutma?»

Turbalõikaja komistas Šotimaal, Hebriidide saarestikus Islay saarel viiele surnukehale. Kõik olid tapetud lasuga kuklasse – nagu hukkamisel. Suurelt saarelt asja uurima saadetud inspektor Angus Blue koos oma meeskonnaga kogub tasapisi kokku vähesed saadaolevad tõendusmaterjalid ja avastab, et mehed leidsid oma otsa enam kui seitsekümmend aastat tagasi, sõjaaegses baasis.Aga saladused, mis on väärt kaitsmist ja nende nimel tapmist, pole saarelt vahepeal kuskile kadunud. Keda saab inspektor Blue usaldada?Allan Martin töötas õpetajana, õpetajatreenerina ja ülikooli lektorina ja hakkas kirjutama alles pärast varast pensionilejäämist. Ta elab Glasgow’s ja külastab koos abikaasaga regulaarselt Hebriide ja Eestit.Tema esimese krimiromaani, „Turbasurnud“, avaldas ThunderPoint Publishing 2019. aastal. Raamatu tegevus toimub Islay saarel ja tegemist on esimese looga inspektor Angus Blue ja kohtuekspertiisi arheoloogi Dr Alison Hendrickxi tegemistest. Raamat kandideeris Bloody Scotland (Verine Šotimaa) festivalil 2019. aastal Bloody Scotland McIlvanney auhinnale. Angus Blue lugude sarja teine raamat, The Dead of Jura, ilmus 2020. aasta septembris.„Death in Tallinn“, mille andis 2020. aastal välja Sharpe Books, on esimene 1930ndate aastate Eestis aset leidvate krimilugude sarjast, mille keskseks tegelaseks on peainspektor Jüri Hallmets. Autor uuris raamatut kirjutades põhjalikult tolleaegset Eesti olustikku.Allani lühijutte on avaldanud ajakirjad iScot magazine ja 404 Ink. Ühtlasi on ta tõlkinud eesti keelest n-ö suletud ruumi kirimiloo „The Oracle“ (Elmar Valmre „Ennust

Goodreadsi kasutajate hinnangul 2020. aasta parim põnevik!Külalised kogunevad Iirimaa ranniku lähedal asuvale saarele, et tähistada kahe inimese abiellu astumist. Peigmees: nägus ja sarmikas, tõusev teletäht. Pruut: terane ja ambitsioonikas, ajakirja väljaandja. Tegemist on pulmadega, mis sobiks ajakirja või kõlbaks kuulsusele: disaineri käe all valminud kleit, kauge koht, luksuslik pidu, eriline käsitööviski. Mobiililevi võib küll hakkida ja lained pisut raputada, kuid kõik on meisterlikult kavandatud ja viiakse niisama meisterlikult ellu.Aga olgu plaanid kuitahes täiuslikud, inimloomust see ei muuda. Kui korgid šampanjapudelitelt minema lendavad ja pidu algab, hakkavad meenutuste ja heade soovidega segunema ja pinnale kerkima vana vimm ja väiklane kadedus. Peigmehe semud algatavad kooliaegse joomismängu. Pruutneitsi rikub ära oma kleidi ja see ei juhtu just päris kogemata. Pruudi kauaaegne (meessoost) sõber saab maha ebameeldivalt intiimse toostiga.Ja siis leitakse üks nende seast surnuna. Kes külalistest ei soovinud õnnelikule paarile head? Ja ehk oleks olulisem küsida: miks?Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Tema tõeline läbimurre krimikirjanduse tippautorite sekka toimus 2019. aastal raamatuga „Jahiseltskond“ (eesti keeles 2020).