Книги, похожие на «Annika Widholm, Pööritus»

Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim? Šoti kirjanik John Burnside (s 1955) avaldas oma esimese luulekogu 1988. aastal. Lisaks arvukatele auhindadele luulekogude eest on Burnside võitnud tunnustust oma mälestusteraamatuga „Vale mu isa kohta“ (2006), mis kõneleb ängistavast poisipõlvest türanliku alkohoolikust isa meelevallas. Autobiograafia järg „Ärgates Lelulinnas“, kus Burnside kirjeldab eredalt oma heitlust alkoholi ja uimastitega, ilmus 2010. aastal.

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. “Luule, ametnik” on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. “Luule, ametnik” saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.