Книги, похожие на «Johannes Kivipõld, Pööris»

Eesti vanasõnade põlislaas on rikas ja üllatav nagu elu ise. Sellest võimsast metsast on folkloristid Piret Voolaid ja Risto Järv ning kirjanik Loone Ots valinud 1111 tuntumat tarkusetera. Pea iga olukorra või nähtuse kohta on siit raamatust vanasõna võtta. Kes otsib, see leiab.Vanasõnade tarkus on kandunud põlvest põlve. Ka 21. sajandil on see ikka veel asjaks ja abiks. Vanade tekstide kõrvale sünnib pidevalt uusi – kindel tõend vanasõnade elujõust. Esivanemate praktilise nutikuse kõrval vaimustab ka ütluste imeline sõnaseade, nõtke ja just naelapea pihta tabav eesti keel.Rahvatarkuste juurde lisatud selgitused pärinevad nii arhiivi teadetest kui ka koostajate kogemustest. Sõltuvalt olukorrast on vanasõna alati õige. Kuidas metsa hüüad, nõnda vastu kostab.

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Betti Alveri preemia laureaat"Raamatuid, kus lihtsalt ilma liiga suure pretensioonita jutustatakse lugu, jääb üha vähemaks. Kivirähi Andrus ei jaksa selliseid nii palju kokku kirjutada, kui lugejaid oleks. Siis peab keegi talle appi tulema ja Taavi Jakobson tulebki. Kui tõsist kirjandust on tihti nii väsitav lugeda, et juba pärast paari lehekülge tahaks pool tundi puhata, siis Jakobsoni lugemine läheb ludinal.Juttu tuleb teadlasest, füüsikust, kelle avantüür kasvab tal üle pea, aga füüsikast ei pea laskma end heidutada – hea kirjanik kirjutab ikka inimestest ja nende soovidest ja muredest, ükstapuha, mis ametis tegelased on.Peeter Sauter„Tõelise jumalaosakese“ lugejatele on mul omast kogemusest kaks hoiatust. Esiteks, kui loete seda enne laeva või lennuki peale minekut, võtke tarvitusele abinõud, mis teile aja kulgu meelde tuletavad ja reisile hilinemist väldivad, sest raamatu sündmustikku ja aruteludesse on end kerge ära kaotada. Teiseks, ärge lugege seda avalikus kohas, sest teie naeruturtsatused võivad ümbritsevate inimeste poolt esile kutsuda rohkem mõistmatuid pilke kui soovite.Hannes Tamjärv

Väline identsus ei garanteeri sisemist sarnasust: kaksikuid Aldot ja Vincenzot ei suuda eristada isegi nende lihane ema, kuid meeste iseloomud on täiesti erinevad. Kui Vincenzo venda paariks nädalaks ennast asendama palub – mängima pruutpaaride salongi omanikku ning veetleva Micaela peigmeest –, viib see väike seik täiesti ettearvamatute tulemusteni.