Книги, похожие на «Johannes Kivipõld, Pööris»

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. «Justine ehk Vooruse õnnetused», esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: «Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on „Justine ehk Vooruse õnnetused“. Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma.»

Soomerootsi kirjanik Ulla-Lena Lundberg (s 1947) sai oma romaani „Jää“ eest 2012. a Soome tuntuima, Finlandia kirjandusauhinna. Teose tegevus toimub suure saarestiku väikesel saarel, kuhu pärast sõda saabub uus kirikuõpetaja Petter Kummel koos oma naise ja väikese tütrega. Elurõõmsale ja heatahtlikule pastorile tundub, nagu oleks ta paradiisi jõudnud, sõda on seljataga ja elu hakkab taas rööbastesse minema. Tema kõrval on armastatud naine Mona, kes teeb kõik, et nende elu uues kohas laabuma hakkaks. Väikeses saarestiku koguduses puutuvad nad kokku väga erinevate inimestega alates Nõukogude Venemaalt põgenenud arstist Irene Gyllenist kuni vaikse Posti-Antonini, kellest saab pastoripere kõrval üks romaani kesksemaid tegelasi.Ulla-Lena Lundberg on pärit Ahvenamaa servalt väikesaarelt Kökarilt ja romaan tuginebki suuresti kirjaniku perekonna loole.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Robert Ludlumi põnevikus peavad kaks vastandit – USA välisministeeriumi konsulaaroperatsioonide vallandatud ametnik Todd Belknap ja väärtpaberianalüütik Andrea Bancroft – ühendama jõud, et selgitada välja, kes või mis on Genesis. Paljudele tähendab see nimi võimalust, mis ergutab nende saamahimu, kuid teiste soontes tarretab vere ja kummitab neid õudusunenägudes. On kiire, sest varsti on juba hilja – ohus on miljonid elud.