Книги, похожие на «Juhan Jaik, Pombi ja siukuningas»

Ühel päikeselisel lagendikul metsatuka kõrval asus armas vana talumaja, mille lähedal oli sügav järv. Maja ja jõe vahel kasvasid suurte lehtedega takjad, mis olid nii kõrged, et väike laps võis nende all püsti seista.Selles õdusas paigas istus pesal emapart ja ootas uue pesakonna koorumist. Ta hakkas istumisest juba veidi tüdinema, sest seal käis harva külalisi. Teistele partidele meeldis pigem jões ujuda kui mööda libedat kallast üles ronida ja temaga takjalehe all juttu puhuda.Ühel päeval hakkas aga miskit toimuma! Aeglaselt pragunes üks koor ja siis teine, kuni igast munast oli välja tulnud väike udusulis linnupoeg.Muinasjutuklassika

Reisikirjad:Veoautol läbi Lõuna-Eesti, Pühajärvele, Kaluritega Uhtju saarele, Kundast Suursaarele.[…]Mõned reisijad püüavad kaardi järgi jälgida läbisõidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumis­esemed, jõuavad meie sõidust ette või jäävad maha. Teised kirjutavad märkmikesse läbisõidetud külade ja kohtade nimesid või teevad muid märkusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi põlvedele ja kirjutab sinna põruval autol suure vaevaga tähti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga võidu ja üks vasikas tee ääres koplis laskis sellist tirelit, et…”[…]

Elasid kord tinasõdurid, keda oli kokku 25. Nad olid vennad, sündinud ühest ja samast tinalusikast. Püss õlal, seljas kaunid sinise-punasekirjud vormid, vaatasid nad otse enda ette.Esimene asi, mida nad selles maailmas kuulsid, oli hüüd Tinasõdurid! Niimoodi hõikas rõõmus väike poiss ja plaksutas, kui ta oma sünnipäeval karbi avas ja sõdurid lauale seisma rivistas.Kõik tinasõdurid nägid välja täpselt ühesugused, välja arvatud see, kes oli valatud viimasena. Tema jaoks oli tina väheks jäänud ja sellepärast oli tal vaid üks jalg. Kuid ta seisis oma ühel jalal sama kindlalt kui teised kahel. Temast meie lugu räägibki.Muinasjutt

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti.Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi.Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi.Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud.Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks. Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.