Книги, похожие на «Juhan Jaik, Pombi ja siukuningas»

Jakob Mändmetsa 1926. aastal ilmunud novell.

Astel Bathu on sündinud võitlema. Kuid ta tapab harjutusväljakul ühe poisi ja nimetatakse mõrvariks. Saatus jätab ta elu salakavala isa Yarvi kätesse, kellega koos nad asuvad teele üle poole maailma, et leida liitlasi võitluses halastamatu Suurkuninga vastu.Astla kõrval on noor sõdalane Brand, kes vihkab tapmist. Ta on nii enda kui ka Astla silmis läbi kukkunud ja see reis on tema viimane võimalus end tõestada.Kuid sõdalased võivad olla relvad ning relvad tehakse vaid ühel eesmärgil. Kas Astel jääb igavesti tööriistaks võimukandjate kätes või leiab ta oma tee? Kas mõõka vibutavale naisele leidub kohta ka mujal peale legendide?

„Ickabog” on raamat, mille J.K. Rowling kirjutas oma lastele juba üle kümne aasta tagasi. Ta ei avaldanud seda tookord, vaid hakkas kirjutama raamatut täiskasvanutele. 2020. aasta COVID-19 karantiini ajal otsustas ta avaldada raamatu osade kaupa pisut muudetud kujul tasuta internetis. J.K. Rowling organiseeris ka laste joonistusvõistluse ning parimad illustratsioonid ilmuvad paberraamatus. Joonistusvõistlus on korraldatud ka Eestis.Raamatu tegevus toimub Kornukoopia kuningriigis, mida valitseb kuningas Fred Vapper. Kornukoopia ehk Küllusesarv on riik, mille lõunaosas elavad kõik hästi ja õnnelikult, põhjaosas, Soomaal, aga liigub legendide ja kuulduste kohaselt ringi koletis Ickabog, kes viib aeg-ajalt minema lambaid ja isegi liiga kaugele soosse läinud inimesi. Edeva ja iseka kuninga hoolimatuse tõttu vallandub sündmuste jada, mis toob kogu kuningriigile suurt häda ja õnnetust. Lõpuks on lapsed need, kes vapralt ja meelekindlalt kurjusele vastu astuvad ning näitavad, et karta ei tule mitte müütilist koletist, vaid mõne inimese hinges pesitsevat saamahimu ja tigedust.

A. H. Tammsaare 1921. aastal ilmunud müstilis-erootiline novell.

Olin nüüd väga üksi ja väga kõrgel. Külma liikumatusse õhku tõusis alasti naise kujuline hingeaur. Tihe nagu kadakasuits. Tänavavalgustite paistel sillerdavad lumehelbed langesid õhetavale näole ja ma lasin sel tundel liikumatult enesest läbi voolata. Tundel, mida ma tundsin kunagi, kui paadisillast lahti lasin ja tajusin, et vesi mind kannab, ja mida ma tundsin kord aastaid hiljem, kui Võru kultuurimaja taga peksa sain ning pärast verisel lumel pikutasin ja taevast vahtisin. See oli nii, nagu väljunuks ma kehast.