Книги, похожие на «C. C. Finlay, Poliitohvitser, poliitvang»

„Ma mõtlen tüdrukust, keda ma silmasin peeglis möödunud õhtul: tume marmorist vandlikarva seinte taustal, läikivad mustad juuksed, sügavad igatsevad silmad, millesse pilk upub, sest need rahutud uudishimulikud silmad räägivad seksuaalsest huvist.” Traagilise loo müstilisest ja lummavast Justinest ning nendest, kelle elusid ta puudutas Teise maailmasõja eelses Aleksandrias, jutustab tema armuke, vaesunud iirlasest õpetaja, kes on leidnud varjupaiga Vahemere teisel kaldal, Kreekas. See on kahtlemata armastuslugu, aga raamatu tõeline kangelane on tegevuspaik Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö” maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida.” Lawrence Durrell (1912–1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke, matkamees Gerald Durrelli vanem vend. Indias sündinud Briti kosmopoliit elas suurema osa elust Vahemere saartel ja selle äärsetes suurlinnades. „Justinet”, mis on 50-ndatel aastatel ilmunud suure tetraloogia „Aleksandria kvartett” esimene raamat, peetakse tema parimaks teoseks. Lisaks Aleksandria kvartetile kuuluvad tema loomingu paremikku viis Avignioni kvinteti romaani, hulk kultuuriloolisi reisikirju Vahemere saartest, luulet ja näidendeid. Kirjanik oli kahel korral Nobeli kirjanduspreemia nominent. Tema teoseid on tõlgitud kõigisse maailma kultuurkeeltesse, kuid eesti keeles pole neid seni ilmunud. „Justine” ainetel valmis 1969. aastal ka film.

Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.

“Elavate surnute” maailmas pole vihatumat meest kui Kuberner, despoot, kes juhib müüristatud Woodbury linna, kellel on omaenda haiglane õiglustunnetus, sundides vange linnarahva lõbustamiseks zombidega võitlema. Aga kuidas ta alustas? Kuidas tast sai selline mees? Romaanisarja “Elavate surnute” esimene raamat “Kuberneri tõus” keskendub just sellele. Tuleb välja, et ta alustas vaikse, rahuliku muusikaärimehena, kes armastas väga oma venda ja vennatütart.Ta muutus romaani jooksul on äärmiselt suur, sama võib öelda ka kõigi teiste raamatu tegelaste kohta. Kui palju oli Kuberneri muutumisel süüdi just see, et ta ei suutnud õigesti ümbritsevale vastu astuda, et ta pidi tegema, mis tegi, ellujäämiseks, kuni tast sai see, kes ta oli? Kas peitub Kuberner meis endis?On elavaid surnuid täis maailm ja Brian Blake, ta vend Philip, tolle tütar Penny ja nende sõbrad Bobby ja Nick, kes üritavad keset zombide maailmalõppu ellu jääda, alguses teisi inimesi otsides, siis neid umbusaldades, viimaks – kahjuks küll enamikku neist – vihates.Kui maailm meie ümber drastiliselt muutub, kas jääme iseendiks või muutume? Nietzchet tsiteerides: „Kes võitleb koletisega, peab ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis. Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu.“ Ja sa ei saa sinna midagi parata, et vaatab. Või saad?

Rikkaks tahtis kord saada väike Sannä, väga rikkaks, kui seisis Tähttornil ja vaatles maailma. Nüüd on ta rikas. Kuid nüüd tahaks ta jälle olla Sannä – ainult väike poiss oma unistuste mäe otsas…

Neli lugu ühelt meie ajastu suurimalt krimikirjanikult: kiire tempoga ja riuklikud mõrvamüsteeriumid, mis pakuvad, autori enda sõnu kasutades, üheskoos suurepärast meelelahutust. Populaarne krimikirjanik kirjeldab kuritegu, millega ta ise viiskümmend aastat tagasi kokku puutus. Pedantse, auväärse ja teiste suhtes hukkamõistva ametniku salajane armastus pornograafia vastu pole ainus põhjus, miks ta endast kui mõrvatunnistajast märku ei anna. Dalglieshi ristiisa palub tal uuesti alustada kurikuulsa mõrvaloo uurimist, kuna loodab, et nii saab ta süda oma pärandi osas rahu, kuid tegelikult tuleb selle käigus päevavalgele tõde, mida isegi erakordselt õiglane ja seaduskuulekas Adam Dalgliesh avaldada ei soovi. Värskelt ametisse astunud seersant Dalgliesh leiab end lahendamas läbi ja lõhki Agatha Christie stiilis juhtumit. Kõik need neli lühilugu on ühtaegu mängulised ja geniaalse süžeega; koos kirjaniku firmamärgiks saanud elegantse jutustamisstiiliga ja teravmeelse pilguheiduga inimloomuse kõige keerulisematele, et mitte öelda hävitavamatele omadustele, on siin esindatud ka kirjaniku ulakas huumorimeel. Tõeline maiuspala paljudele P. D. Jamesi fännidele ja kõigile teistele, kes meisterlikust mõrvaloost mõnu tunnevad.
P. D. James (1920–2014) oli Briti krimikirjanik, kes on võitnud laialdast tunnustust romaanidega, millest enamiku peategelaseks on politseiuurija Adam Dalgliesh. Eesti keeles on temalt ilmunud romaanid „Surilina ööbikule“, „Naisterahvale sobimatu töö“, „Mõrvamuuseum“", „Kata ta nägu“, „Vägivaldne surm“ ja „Tuletorn“.