Книги, похожие на «Richard Roper, Põhjus elada»

Ainult vähestel inimestel on võime maailma oma elukaaslase vaatemättalt näha. Sellest tekkiv vastuolu loob perekonnas pingeid ja konflikte, mis järjest kasvades võivad viia lõpuks niisuguse ebaõnnestunud abielu katkestamiseni. Enamasti järgneb sellele juriidiliselt vormistatud lahutus, millega määratakse ka seniste abielupoolte omavahelised kohustused. Ometi võib ka nii juhtuda, et kumbki pooltest ei soovi kogeda senist eluebameeldivalt paljastavat lahutusprotsessi ja elavad juriidiliselt endiseltabielus olles teineteisest sõltumatut elu.Romaani „Irdabielu“ teineteisest hingeliselt irdunud peategelased olid juba ligi kakskümmend aastatkoos elanud, kui nende ees avanes ootamatu võimalus oma elu ümber korraldada. Paraku ei suutnud nad kokkuleppele jõuda ja nii sündiski omaette abieluvorm, irdabielu,kus abielutunnistusega seotuks jäänud abikaasad elavad kumbki eraldi oma, teineteisest sõltumatut elu.

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata. „Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“ „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“ Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“ Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

„Jevgeni Onegin“ on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks“, kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist. 1820. aastatel toimuva romaani peategelane on igavlev ja elust tüdinud aristokraat Jevgeni Onegin, kes sõidab Moskvast oma onu maamõisa. Seal ristuvad tema teed idealistliku poeedi Vladimir Lenski ja kahe õega – tundliku ja siira Tatjana ning kergemeelse Olgaga. See on kütkestav ja traagiline lugu armastusest, süütusest ja sõprusest. Puškin toob lugeja ette värvika galerii tegelasi ja pakub hulga kirjanduslikke, filosoofilisi ja autobiograafilisi kõrvalepõikeid – tihti satiirilisi. Sisu kõrval on tähelepanuväärne ka teose vorm. Puškin võttis seal kasutusele nn Onegini stroofi, mis koosneb 14 kindla riimiskeemiga värsist. Värsimõõt on nelikjamb.Eesti keelde on „Jevgeni Onegini“ tõlkinud Betti Alver. Tema tõlget peetakse Eesti tõlkeajaloos üheks silmapaistvamaks.

Moskva, 2016. aasta sügis. Linna jõuab tagasi endine filoloogiatudeng, Ilja, kes on ära istunud seitse aastat talle klubis taskusse sokutatud narkootikumide eest. Noormees ei tunne linna äragi, eriti paneb ta tähele nutitelefone, mis varem olid ainult «tegijatel», nüüd aga kõigil. Ilja on otsustanud kätte maksta politseinikule, kes ta võltsitud narkosüüdistusega trellide taha saatis. Ta saab enda valdusse mehe telefoni ning alustab virtuaalmaailmas elu temana. Tagajärjed on mõistagi ootamatud.