Книги, похожие на «Барбара Картленд, Põgenemine Venemaalt»

„Kolm sekundit või kolm minutit on igavik, kui sa seda ise planeerid, seda kontrollid. Samas kolm tundi, mida on nii palju rohkem, on liiga lühike, kui seda planeerib ja kontrollib keegi teine.“Ühel rahulikul hommikul Stockholmis kutsutakse Ewert Grens surnukuuri, kuhu on teiste surnukehade sekka kinnisesse ruumi jäetud üks surnud mees, kes on ülearu. Kuidas see võimalik on?Piet Hoffmann on jälle uuel mandril. Viimane ohtlik ülesanne, enne kui ta sellise elu igaveseks seljataha jätab. See tee viib ta läbi kuiva kõrbe mäslevale merele maailmas, kus inimelul pole väärtust.Kodus Rootsis ootab ja igatseb Zofia poistega oma abikaasat ja isa. Kui mees tagasi tuleb, peavad nad lõpuks ometi rahus elama hakkama. Ent selgub, et see on petlik turvalisus ning peagi tuleb kahel väikesel poisil ellujäämise eest võidelda.Elu ja surma vahele jääb KOLM TUNDI.Anders Roslundi ja Börge Hellströmi „Kolm sekundit“ oli menuraamatute edetabeli tipus üle kogu maailma. Teose põhjal tehtud film linastub 2019. aastal.Nende järgmine bestseller oli „Kolm minutit“, milles kirjeldatakse kuritegevuse lätteid ehk Kolumbia narkokaubandust kogu selle jõhkruses ja valus. Jaan Martinsoni hinnagul oli see parim 2017. aastal eesti keeles ilmunud kriminaalromaan.„Kolm tundi“ on suurejooneline ja närvekõditav järg, milles Andres Roslund laseb taas kohtuda infiltreeruja Piet Hoffmannil ja kriminaalkomissar Ewert Grensil, kes meid veelgi sügavamale kurjategijate maailma viivad.

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Provintsitüdruk Germinie tuleb Pariisi ning satub teenijannaks vanapiiga preili de Varandeuil’ juurde, kes temasse kiindub. Armastust ihkav abiellumisväljavaateta neiu pühendab kogu oma headuse ja helluse naabripoiss Jupillonile, ent lapsest sirgub mees ja Germinie armub temasse ennastunustavalt. Sellest armastusest saab Germinie hukatus. Kirjanikest vendade Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) de Goncourti romaani aluseks on nende kunagise teenijanna traagiline elukäik, millest nad kuulsid alles pärast tolle surma. Kui raamat 1865. aastal ilmus, sai see nördinud vastuvõtu osaliseks, sest esimest korda oli romaani peategelane teenijanna, inimene lihtrahva hulgast. Hiljem tunnustati teost kui esimest naturalistlikku romaani prantsuse kirjanduses.

Vene klassiku Ivan Turgenevi tuntud romaan.

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.