Книги, похожие на «Барбара Картленд, Põgenemine Venemaalt»

„Pariislased“ algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb tänapäevaga, mõnikord põigatakse aga ka keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Graham Robb jälgib linna laienemist ühelt Seine’i saarelt, mis oli koduks pariiside hõimule, praeguste eeslinnadeni, mis ajavad tänapäeval suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid. Autor on loonud omamoodi miniatuurse „Inimliku komöödia“ Pariisist, milles linna ajaloole heidavad valgust tema elanike tegelikud kogemused. Kõik lood on tõesti sündinud ja igaüks neist moodustab omaette terviku, ent leidub ka vastavusi ja ristumisi – nii otseseid kui müstilisi –, mis täidavad ajaliste ja ruumiliste maamärkide rolli.

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus. Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.

Varalahkunud andeka naiskirjaniku Helga Pärli-Sillaotsa (1912 – 1939) romaan “Tee viib järveni” ilmus esmatrükis 1940.a ja on tänaseks muutunud bibliofiilseks harulduseks. Autori sõnutsi olnud selle kirjutamise tõukeks unenägu, milles kõlanud tulevase romaani pealkiri; lisaks on selles ka muljeid ja elupilte kirjaniku suvitussuvest järvedekaunis Rõuges. Muus on tegu fantaasiaga. Noor, edukast lauljannakarjäärist unistav Hele Karste saabub koos eaka abikaasaga vaiksesse alevikku suvitama. Kohtudes seal aga oma kooliaja sümpaatiaga, kes kandideerib kohaliku kiriku pastori kohale, elab naine mõne lühikese päeva jooksul läbi tundetulva ja jõuab endas uuele selgusele.

Tuntumaid romaane prantsuse klassiku suursarjast «Inimlik komöödia». Teose keskmes on väikelinna ihnurist viinamarjakasvataja ja tema tütar Eugénie. Neiu armub oma onupoega Charles’i, Pariisi kõrgseltskonda kuuluvasse noorhärrasse, ning pärast viimase laostumist ohverdab tema hea nime päästmiseks kõik oma säästud. Ometi hülgab tänamatu Charles parema partii lootuses Eugénie armastuse, ent lõppkokkuvõttes kaotab sellega võrratult rohkem kui võidab.