Книги, похожие на «Keith Stuart, Plokipoiss. Isa, poeg ja autism»

“Puhastus” on Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Maineka Finlandia kirjanduspreemia pälvinud raamat kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, sü˛eeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel.

Märtsikuise suurküüditamise tagajärjel orvuks jäänud Saima satub kasulapseks üksikusse rannatallu, kus valitseb ebausk ja vaimupimedus. Enne täisealiseks saamist kaotab tüdruk ka mõlemad kasuvanemad ja peab omal jõul avastama maailma, mis on täis tundmatuid ohte ja ahvatlusi. Näib, et noore naise tee on määratud, aga ootamatust kohtumisest alguse saanud trotslik soov äratab temas peituvad väärtused ja paratamatu allakäiguna tundunud tulevikutee hakkab ülesmäge minema.

Juhtunud on see, mida kõige enam kardeti. Gotlandi on tabanud linnugripp. Viiekümnele lapsele organiseeritud jalgpallilaagri kokatädi jääb järsku haigeks ning nakkusarst otsustab, et laagris viibivad lapsed ja nende treener tuleb karantiini panna. Kui lapsevanemad teada saavad, et tõhusat ravimit ei ole, seistakse silmitsi paanikaga. Nii algab Anna Janssoni kriminaalinspektor Maria Wernist jutustav romaan „Võõras lind“.Autor maalib veenva ja pelutava pildi kaosest, mis võib puhkeda siis, kui pahaaimamatuid inimesi tabab epideemia… „Võõras lind“ on põnev kriminaalromaan, ent tõestab ühtlasi, et see žanr sobib suurepäraselt ka tõsiste eetiliste küsimuste käsitlemiseks.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“