Книги, похожие на «Pierre Michon, Pisikesed elud»

Üksikemana poja ülikooliküpseks kasvatanud Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Aastaid kitsastes oludes virelenud Aliis on ammu kaotanud usu, et elu talle põnevust ja armastust võiks pakkuda. Kuid laevasõit sihtkohta osutub ootamatult seiklusrikkaks. Kui luksusliku restorani klient kalaluu alla neelab ja teda lämbumisoht ähvardab, suudab üksnes Aliisi kiire ja otsustav sekkumine vana mehe surmasuust päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning Rootsi haigla asemel satub naine tööle Prantsusmaa villasse. Üle pikkade aastate on tal aega vaadata tagasi lapsepõlve, mil ta kasvas üles väikeses alevikus, ning otsida lepitust oma vanematega, kas või mõtetes. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab üllatuslikult, et küps iga võib olla mitmes mõttes märksa värvikirevam kui noorus. Raamatule on oodata järge.

„Trainspottingu“ sündmustest on möödunud kümme aastat. Simon „Sick Boy“ Williamson, läbikukkunud sahkerdaja, sutenöör, pereisa ja ärimees, pöördub Londonist tagasi Edinburghi ja püüab ellu viia uut unistust pornograafilise filmi režissöörina ja produtsendina. Selle käigus viib saatus teda taas kokku Mark Rentoniga, kes omal ajal sõprade narkorahaga Amsterdami põgenes.Samal ajal püüab Danny „Spud“ Murphy elu hammasrataste vahelt pääseda, Francis Begbie aga vabaneb vanglast, täis tahet kogu maailmale ja ennekõike Rentonile kätte maksta. Taas läheb lahti pöörane karussellisõit, mille tagajärjed on etteaimamatud.Irvine Welshile omase psühholoogiliselt terava sulega kirjutatud satiiriline komöödia ilmus originaalpealkirjaga „Porno“ ning 2017. aasta veebruaris jõuab kinodesse ka teose ainetel vändatud film.

Nii, nagu ei ole võimalik pimedalt sündinule edasi anda lillede ja liblikate värve, ei saa ka tundetule kirjeldada seksuaalsust – seda on võimalik ainult ise tunnetada. Olen oma senistes romaanides seda kogu maailma elu liikuma panevat jõudu vaid põgusalt puudutanud; nüüd, juba kõrvalseisjana, pole see teema enam sedavõrd tabu, et mitte selle kaudu inimloomuse olemusele läheneda ja näha, et see ürgne jõud võib ennast väga mitmel viisil avaldada.Tegelikult on see raamat eksperiment – kas minus on veel 86aastasena säilinud midagi, mis suudab lugejat köita? Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud!Erik Tohvri, kodanikuna Hans-Erik Laansalu