Книги, похожие на «Pierre Michon, Pisikesed elud»

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

“Üüriline” on metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama.Intrigeeriv tõsieluromaan piilub kirjanduselu kardinate taha ja ka toanurka, kus üüriline loob ja kiratseb. Huvitav, millisel teisel elualal on kõrgharidusega professionaali töötasu 1666 krooni kuus? See on romaan, mida peaksid lugema nii meie president kui ka peaminister, kultuuriminister ja kõik riigikogu liikmed.

2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku. “Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik – kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

Võimsa Gröönimaa-saaga peategelane on Morten Falck, idealistlik maapoiss, kes saabub Kopenhaagenisse isa soovil teoloogiat tudeerima. Kohtudes Gröönimaal misjonärina töötanud Poul Egedega, tekib tal arusaam, et tema koht on samuti Gröönimaal, inuittidele ristiusku tutvustamas. 1787. aastal astubki ta Gröönimaa pinnale, omamata tegelikku ettekujutust probleemidest, mis ootavad teda ees kohalike pärismaalaste ja taanlastest kolonistide seas. Raskustele peaaegu alla vandununa pöördub ta tagasi kodumaale, kuid alles seal ta mõistab, et vaatamata Gröönimaal ootavatele ohtudele ja vaenulikkusele on tema õige koht siiski selle kõleda looduse ja karmide inimestega maal. Romaan tugineb 1780.–90. aastatel Gröönimaal ja Taanis tegelikult aset leidnud sündmustele. Kim Leine Rasmussen (1961) on Taani-Norra kirjanik. 2012. aastal ilmunud „Igaviku fjordi prohvetid“ on tema neljas romaan, mille eest ta sai aasta hiljem Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.