Книги, похожие на «Matt A. Johnson, Prince Ghuman, Pimenägemine. (Enamasti) Varjatud viisid, kuidas turundus meie aju ümber kujundab»

Kuidas hellitada hullumeelseid ideid, mille abil võidetakse sõdu, ravitakse haigusi ja muudetakse tööstustLehekülgi: 344Wall Street Journal bestseller.Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post.Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad. Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall.Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone’i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib toimida ühes kontekstis konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena.Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.

Oma elu pöördepunkti jõudnud mehed ei kipu end tavaliselt avama. Ennast avanud mees on nõrk ja haavatav ‒ nõnda mõtleb suurem osa mehi. Nii jäävadki meeste sisemised võitlused vaid nende endi ja paari väga lähedase inimese teada. Kuid Võrno on otsustanud sellest ringist välja murda, ja tema raamat väärib juba ainuüksi seepärast lugemist. Taktitunne ja diplomaatiline kõnepruuk on kõrvale jäetud ning lugejal on harukordne võimalus lasta endale asju otse näkku öelda. Kas ta öelduga nõustub või mitte, see on juba tema otsustada.Raamatu teine ja võib-olla hoopis suurem väärtus seisneb aga muus. Eestist on viimase 25 aasta jooksul käinud sõjalistel missioonidel üle 3500 mehe ja naise. Nende tegemisi on avalikkuse ette toodud palju, kuid nende tundeid, mis missioonidel olemisega kaasnevad, suhtedraamasid, siseheitlusi ja omavahelisi keerulisi suhteid, mida põhjustab pikka aega kestev suletud süsteemis viibimine – peaaegu üldse mitte. Võrno raamatuga saab see suur tühimik täidetud. Kui julged, saa osa sellest energiavoost, mis Võrnost hoovab! Head lugemist!

Kui sul on laps, kelles on kõike „rohkem“ − tundeküllasust, kangekaelsust, energilisust, tähelepanelikkust, püsimatust –, siis see raamat on sinu jaoks asendamatu. Mary Sheedy Kurcinka ülipopulaarne „Isepäise lapse kasvatamine“ on lapsevanemate jaoks tõeliselt silmiavav ja samas rahustav – sa pole oma muredega üksi.See on raamatu kolmas, värskelt ümber kirjutatud ning uuendatud versioon. Siit leiad rohkem nõuandeid sammhaaval tegutsemiseks, konkreetseid näiteid, käitumisjuhiseid ja muid praktilisi soovitusi. Juba ainuüksi uus peatükk selle kohta, kuidas aidata lastel probleemideta magama jääda, on kurnatud vanemate jaoks kulda väärt.Kurcinka suur eelis peitub selles, et ta aitab isegi kõige frustreeritumatel vanematel näha ja hinnata oma laste tugevaid külgi. Ta annab praktilisi juhiseid, mille kasutamine aitab vältida laste karistamist.

Pärast õnnetust või haigust ajukahjustusega silmitsi seistes võib tunduda, et kõik on läbi ning endist elu enam tagasi ei saa. On tõsi, et ajukahjustusega inimese ja tema lähedaste jaoks muutub elu suurel määral, kuid see ei tähenda, piltlikult öeldes, et kindad on igaveseks varna riputatud. Teadlik taastumine, sihipärane tegutsemine, eneseusk ja lähedaste tugi aitab muuta väga palju. Vahel isegi sel määral, et kindad saab taas varnast võtta. Ajukahjustus ei ole lõpp. Pigem on see väljakutse, millega ühisel jõul on kergem hakkama saada. Sellel teel ongi antud raamat praktiliseks ja kogemustega teejuhiks.

Hullult naljakas raamat ahistavast depressioonist javaimuhaigusest? Tundub kohutav idee … Aga kohutavad ideed on Jenny Lawsonileivanumber. Ta ise ütleb nii: „Tegelikult on suurem osa mu lemmikinimestestomadega ohtlikult perses, aga peale vaadates ei arvaks seda üldse, kuna meoleme õppinud seda kas varjama või nii ausalt välja näitama, et see muutubuueks normaalsu¬seks. Filmis „Hommikusöögiklubi” on selline tsitaat:„Me kõik oleme üsna veidrad. Mõned oskavad seda lihtsalt pareminivarjata.” Ja nüüd tõmba sealt see „varjata” maha.”