Книги, похожие на «Diana Wynne Jones, Pimeduse Isand Derkholmist»

Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on 20. sajandi silmapaistvamaid prantsuse kirjanikke. Tema romaanid tõid esimest korda prantsuse kirjandusse suulise kõnekeele ja sootuks uue vaatenurga maailmale. “Reis öö lõppu” on 1932. aastal ilmunud Céline’i esikromaan, mis on tänaseni üks tema loomingu loetumaid näiteid. Vaimukas kõnekeelne romaan jutustab peategelase, meditsiiniüliõpilase Ferdinand Bardamu seiklustest Esimese maailmasõja keeristes, Aafrikas, Ameerikas ja viimaks ühes prantsuse provintsilinnas. Ühtaegu teravalt ühiskonnakriitiline ja ülimalt stiilne meistriteos, kujutab “Reis öö lõppu” endast läinud sajandi prantsuse kirjanduse üht kõige eredamat saavutust.

Monument on Enn Vetemaa esimene proosateos ja avaldati esmakordselt Loomingu raamatukogus 1965. aastal. Peamine sõnum mida Monumendis esitatakse on enesemüümine ja selle kaalutletud hind.Jutu peategelane võtab asja kokku nii: "Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumiselolla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!"Kui nüüd mõelda ennast aastasse 1965, kus sula on lõppenud ja võimul on Breznev siis on ütlematagi selge, et raamatu avaldamine just päris libedalt ei läinud.1966 aastal sai teos Moskvas ajakirja Druzba Narodov preemia mis kohaliku tsensuuri suu kinni pani ja raamat sai ilmuda.[…]Üks vana mees mustas mantlis, suur ja tugev mees, silmitses monumenti eemalt ja astus siis mulle lähemale. See oli professor Toonelt. „Huvitav, väga huvitav…” ütles ta.„Kas te peate monumenti õnnestunuks?” küsisin ma tagasihoidlikult.„Ma ei vaata monumenti, vaatan teid, noormees!”„Mind?”„Teid. Huvitav oleks teada, misuke on teie enesetunne…”[…]

Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.

Kahe õe lugu saab alguse 1943. aastal sõjaaegses Cornwallis. Reetmine viib Adele ja Amelia teed igaveseks lahku. Aastakümned hiljem on selle kergemeelse teo tagajärgi ikka veel tunda. Ent kui palju aega on vaja, et minevik jõuaks õdedele uuesti järele?„Tõusuvesi“ tutvustab lugejatele imekaunist Cornwalli rannikut, mis on tulvil salapära ja mõistatusi.