Книги, похожие на «Лю Цысинь, Pime mets»

Selle Cornwalli raamatu kaks huvitavat peategelast on kirjanduse õppejõud ja ajaloolane Hebe ning tema õetütar Lucy. Viiekümne viie aastane Hebe, kes peab toime tulema varajase Alzheimeri tõvega, jätab maha oma noore armukese ja varjub Cornwalli, kus ostab pereliikmete suureks üllatuseks sellesama ajaloolise maja, mis kuulus kunagi Thomas Gryllsile, kellest Hebe juba mitmendat aastat salamisi raamatut kirjutab. Õetütar Lucy saadetakse algul Hebe hullu majaostumõtet ära hoidma, ent asjalood kujunevad sedasi, et Lucy, kelle armulugu abielus parlamendisaadikuga pälvib kõmulehtede liigset tähelepanu, asub tädile vana maja restaureerimise juures appi. Liigutavas loos paljastub ridamisi perekonnasaladusi ning Alzheimeri tõppe haigestumise traagika paneb Hebe saatusele kogu südamest kaasa elama.Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. Kahekümnendate eluaastate keskel kolis ta Londonisse, kus tutvus tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Kirjastuselt Varrak on Fenwicki Cornwalli-teemalistest romaanidest ilmunud „Maja Cornwallis“, „Cornwalli armulugu“, „Cornwalli võõras“, „Cornwalli taeva all“ ja „Tõusuvesi“.

Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud küla-elanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm.

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.