Книги, похожие на «Jakob Hurt, Pildid isamaa sündinud asjust»

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.

Teravmeelsete proosapalade väike küllusesarv.Kolk on kirjanik, kes mõistab hästi järgmisi asju: huumor, lühidus, puänt, keelemäng ja muidugi mõista inimesetundmine.

Clara on hiljuti oma kallima Markuse juurde kolinud, kui teda tabavad müstilised minestamishood. Ta ärkab ootamatutes kohtades ega tea, kuidas ta on sinna sattunud. Pealegi on tal ebameeldiv tunne, et teda jälgitakse. Üha meeleheitlikumalt püüab ta välja uurida, kes tema järele nuhib, ja kardab, et see võib olla kuidagi seotud aasta tagasi perekonda tabanud õnnetu surmaga. Mis Markuse endise naisega tegelikult juhtus? Kuidas saaks Clara võita mehe teismeliste tütarde usalduse, kui nood oma ema igatsevad? Ja miks on üks tubadest alati lukus? Samal ajal peab Clara keskenduma ülikooli lõputöö kirjutamisele. Teadvuse piire käsitlevatest psühholoogiaõpingutest saab viis, kuidas omaenda elus toimuvaga hakkama saada, kuid need viivad ta ka üha sügavamale tundmatusse. Rootslase Annika Widholmi esikromaan „Pööritus“ on haarav psühholoogiline põnevik.

Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.