Книги, похожие на «Jakob Hurt, Pildid isamaa sündinud asjust»

„Maa=Ilm” koondab bioloogist helilooja, regilauliku ja rahvakultuuri uurija Mikk Sarve aastate jooksul välja öeldud ja kirja pandud mõtteid maast ja ilmast, eesti keelest ja sõnade tähendusest. Raamatust leiame hulga mõtlema panevaid tõeteri meie maarahva pärimusloost, rahvakalendrist ja usust loodusesse.Raamat kannab endas eesti keele sõnade mängu ja nende kaudu kirjeldatud maailma loomise lugu. Elame kaasa sõnade elurikkus, õuesõpe ja õhinapõhine sünniloole. Eriti huvitavad on meie keele vastandlikest sõnadest koosnevad liitsõnad – siit tuleb ka raamatu nimi, mille Mikk Sarv valis kõigest paar nädalat enne lahkumist sellest ilmast.

Kunstnik Hinno rannale plaanitud lõbusa sünnipäevapeo pikniku rikub sealtsamast avastatud õõvastav leid – jõhkralt tapetud naisterahva surnukeha. Synne, Hinno salapolitseinikust armsam, otsustab asjas selgust saada ning loomulikult lööb ka Hinno ise kaasa. Jäljed viivad ühte Eesti aleviku pooleliolevasse majja ning esialgu näib, et loosse on segatud lausa üleloomulikud jõud. Sündmuste arenedes muutub olukord aina segasemaks ning uurijailegi nii eluohtlikuks, et nad on sunnitud lausa elupaika vahetama, kuigi sellestki paistab vähe abi olevat, sest hädaoht püsib neil kannul. Peale uurimisega kaasnevate probleemide teevad Hinno elu keeruliseks ka naised ta minevikust, kellel enda arvates on mehele mõndagi ette heita. Ka sekkuvad Hinno sõbrad oma muredega tema ellu, tuues kaasa nii põnevaid kui ka naljakaid sekeldusi. Viimaks tundub elu siiski rööbastesse minevat, kuid siis tabab Hinnot löök, mis ta elu pea peale pöörab ja hinge ränga haava lööb…

«Noh, see oli tegelikult väga lihtne,» lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule. «Siin on maja plaanid. Tasub vaid kelder üles joonistada, kui esimesest pilgust on selge, et midagi on viltu – ühel pool on kütteruum ja puukuur, teisel pool garaaž. Vahel pole midagi, samas kui kogu hoone konstruktsiooni loogika viitab sellele, et võiks olla. Ja siis see sein kahe toa vahel – seinumööda ümberringi mõõtes tuleb selle paksuseks oma kuuskümmend senti. Milleks? Hakkasin uurima ja leidsingi. Tule.»

Oskar Lutsu «Kevade», «Suve» ja «Sügise» vältimatu ja loomulik järg, mida tuleb pidada Tootsi-lugude viimaseks vaatuseks alapealkirjaga «Pildikesi raugapõlvest». Selleks kutsub meid oma saatesõnas üles Hando Runnel. Kuna O. Lutsu algkäsikiri pole säilinud, siis kutsus «Talve» ilmumine esile rohkesti poleemilisi vastukajasid, elevuses oletati koguni teadlikku müstifikatsiooni. Mainitud saatesõnas leidub fragmente Arnold F. Karu, väljamõtlemata ümberkirjutaja päevikust, mis heidab valgust sellele, kuidas Oskar Lutsu «Talve» käsikiri A. Karu kätte sattus ja missugune saatus seda viimaks tabas. Mida asjast ka ei arvataks, ilus kingitus igaks jõuluks on see «Talve» vastuvaidlematult!