Книги, похожие на «Suzanne Collins, Pilapasknäär»

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel. Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema? „Naised, kellest ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile.

Mulle meeldib mõelda, et meie elus ongi peatükid. Mariannel on elus olnud kaks suurt peatükki – ajakirjandus ja poliitika. Ootan kannatamatult, milline saab olema kolmas.Neeme RaudVäga huvitav ja kaasahaarav lugemine. Eriti meeldisid mulle peatükid, milles on kirjeldatud eurosaadiku tegevust nii Brüsselis kui ka esindajana kolmandates riikides. Koduses Riigikogus toimuv ja erakondade omavahelised nääklemised on kajastatud iga päev japõhjalikult pressis, aga Brüsseli „köögipool“ ei ole leidnud enne sedavõrd põhjalikku käsitlust. Aitäh, Marianne!Ruth OltjerMarianne Mikko on pannud kirja oma loo senisest tegutsemisest nii Eesti poliitikas kui ka Euroopa Parlamendis. Ta on teinud seda kire ja tugeva isikliku positsiooniga. See teebki Marianne Mikko mälestused lähiajaloost hästi loetavaks, omanäoliseks ja emotsionaalseks.Puudutab see siis erisuhet Pärnumaa kaluritega, Gandhi taskuräti lugu või Põhja-Korea-visiidi liigutavat lõppu. Neid ja teisi lugusid on autoril palju rääkida. On nii üllatusi kui ka äratundmist.Urmas Paet

Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.Djursholmi üldgümnaasium on haruldane koht, kus võivad ristuda miljonärivõsude ja getonoorte teed. Ühel maihommikul kohtuvad klassiruumis viis õpilast ja õpetaja. Kohtumine lõpeb traagiliselt. Üheksa kuud hiljem astub 18-aastane Maja kohtu ette. Kas ta on tõesti süüdi kõiges, mida prokurör ja ajakirjanikud talle süüks panevad? Ja kui tema ei ole süüdi, kes siis on?Kohtupõnevik „Vesiliiv” maalib Maja pilgu läbi pildi kolm nädalat kestvast kohtuprotsessist ja vaatab tagasi eelnenud sündmuste jadale. Miks ja kuidas läks nii, et Majast ja Sebastianist, kooli populaarseimast paarist, said koolitulistajad? Kes tegi midagi valesti või jättis tegemata? Kuidas on võimalik, et suhtest saab lõks ja need, kes peaksid hoolima, pööravad pilgu kõrvale? See on nüansirikas lugu armastusest ja reetmisest, süüst ja õiglusest, pealtnäha ilusa muretu nooruse pahupoolest, hoolimatusest ja kurbade tagajärgedega jaanalinnumängust.Teos pälvis 2016. aastal Rootsi parima kriminaalromaani auhinna.

Ei tohi lõpmatult mõtelda olnule, piinata end mõtetega ebaõnnest. Parem minna edasi, heita õlgadelt üleelamiste koorem. Sel juhul naeratab sulle õnn ja kõik läheb korda.