Книги, похожие на «Friedrich Reinhold Kreutzwald, Pikkjalg, osavkäpp ja teravsilm»

„Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie 1934. aastal avaldatud kriminaalromaan, mille peategelaseks on Hercule Poirot. 1935. aasta talvel alustab Süüriast naasnud Poirot Idaekspressiga teekonda İstanbulist kodu poole. Ta ei aimagi, et rongisõidust läbi talvise Euroopa kujuneb verdtarretav mõrvamüsteerium. Belgradi mägede vahel jääb rong lumevangi ja selle seisaku ajal tapetakse suurärimees Ratchett. Maailma parim detektiiv asub tegutsema, et selgitada välja, kes on selle koletu teo taga.2017. aastal valmis romaani põhjal samanimeline mängufilm, mille lavastajaks on Kenneth Branagh, kes mängib ise ka detektiiv Hercule Poirot’d, teistes osades astuvad üles Johnny Depp, Michelle Pfeiffer, Penélope Cruz, Judy Dench jpt.

Viis, kuidas Tregaroni hertsog vaatas Larentiat, pani neiu tundma, nagu oleks mees ta petuskeemist läbi näinud ning et ta teadis, et naine pole ei näitlejanna ega abielus.Hirmunud ja segaduses Larential on ees meeleheitele ajav valik. Kas ta jätkab valetamist, et päästa kaks väga erinevat inimest – oma vanaldane isa, kuningas Arturi legendide uurija, ja Gaiety teatri tantsutüdruk Katie King – piinarikkast surmast? Kas temast saab tõesti väljapressija? Teekond Garonite lossi viis Larentia tagasi Camelot’sse, kuid tal tuli ületada palju takistusi, enne kui legendides kujutatud armastus leidis hertsogi kuumades suudlustes tema jaoks tõelise elu.

Esimeses loos algavad sündmused, mis seriaali 100.osas lõpliku lahenduse leidsid. Psühhopaat, kelle ema nad isaga tema sünnipäeval maha jättis, hakkab emaga sarnanevaid naisi tapma. Võluv ja andekas, karismaatiline ja liigutav geenius, keda kehastas Tambet Tuisk, kui mäletate. Kui mitte, saate TV3 kodukalt üle vaadata. Asjaolu, et romaniseering on soovitatud noortele 12+ tekitab vägisi mõtte, et lisaks lastele-keelatud raamatutele-filmidele kuulutatakse välja ka meestele keelatud. Tekivad vanasõnade-põhised uussõnad: mees räägib, kui kana pissib ja mees on kodu peegel ning mehe suu ei valeta… Selles ulmelises õõvas on ka midagi head. Ahistatud isased ei saa enam sead olla, nad ei valeta sel lihtsal põhjusel, et kui harva saab – rääkida ja üldse kõike – pole aega bluffida. Või vähemalt naised loodavad nii.

Vene kirjandusklassiku populaarne jutustus, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1860. aastal.

Arvatavasti on paljud naised oma elus teda kohanud – kena, abivalmis, armastusväärset noorepoolset meest. Meest, kes oskab südantvõitvalt naeratada, kes üritab igapäevamuredes lohutust pakkuda ja sellega ükskõik kelle hallivõitu argielus kogunisti uue, särava lehekülje pöörata. Meest, kes oma päikeselise olemusega nii mõnegi abielus eevatütre võrdlema ja südant valutama, võibolla isegi kahetsema paneb, et tema abikaasa selline ei ole… Aga – kas ta on ikka niisugune, omakasupüüdmatult abivalmis? Võibolla on tegemist hoopis liblikapüüdjaga? Või on ta ise kirevalt kaunis liblikas? Äkki koguni salakaval mürgiliblikas?