Книги, похожие на «August Kitzberg, Piibelehe-neitsi»

Memme nõuandedSiin kaante vahel on kahe maal elava naise kirjavahetus, teemad katavad taluelu aastaringi: aiandus, põllundus, korilus, laut, aga vahele tuleb juttu ka virvatulukestest ja hingetoidust.Epp Petrone, kirjanik, ema ja perenaine Setomaal: “Oli kummaline kevad, koroonakriisi aeg. Ühtäkki taipasin, kui vähe ma tean, kui mult internet ära võtta. Ja taipasin, mismoodi olen tüüpiline rabeda katkestuste-kultuuri näide. Minu vanaema teadis poole rohkem asju kui mu ema ja mina tean ehk veerandit sellest, sest aeg muutus, elu läks kiireks, kõike sai poest, taluelukaugeid ahvatlusi oli palju. Aga mitte kunagi pole hilja juurde õppida ja rumalaid küsimusi pole olemas!”Väike Myy, vintske memm ja suure pere vanaema Rõugõ kihelkonna veerel: “Küllap on palju neid minuealisi, kes loevad mu targutusi ja muigavad, sest teavad seda kõike. Aga meil on kohustus oma järeltulijate ees. Kuidas teha moosi, kui suhkrut ei ole? Kuidas valmistada reha, kui seda poest osta ei saa? Kuidas pinnida vikatit, kui mõni isegi ei tea, mida see sõna tähendab? Püüan Epule vastates lähtuda just nendest oskustest ja teadmistest, mida oli vaja siis, kui kaubandus meile lihtsaid lahendusi veel ei pakkunud. Möödunud aasta ja koroonaaeg õpetas mullegi, et lihtsaid tarkusi tuleb alles hoida.”„Meie…“ on kirjastuse Petrone Print uus sari, harivad kogemuslood maaelust.

Ole tubli. Ole ilus. Ole väljavalitu.Maailmas, kus tüdrukuid enam loomulikul teel ei sünni, aretatakse naisi spetsiaalsetes koolides. Kinnisest süsteemist pääsevad neiud alles siis, kui nad on välismaailma jaoks küpsed. Eriliste käitumisreeglite ja hindamiskriteeriumide põhjal edetabeli tippu jõudnud koolilõpetajatest saavad „kaaslased“ – meeste väljavalitud, kellel lubatakse elu viljaka perioodi jooksul teenida abikaasat ja sünnitada poegi. Ülejäänute tulevik on sünge – nemad peavad leppima konkubiini- või õpetajarolliga.Freida ja Isabel on parimad sõbrannad, kes usuvad, et neistki saavad mõne mehe kaaslased – nad on alati olnud oma aastakäigu parimate seas. Aga kui viimasel kooliaastal pinge aina kasvab, juhtub Isabeliga midagi mõeldamatut ja ta hakkab kaalus juurde võtma … Päästa pole enam midagi, sest juba saabuvad innukad noormehed kooli pruuti valima. Freida peab võitlema oma tuleviku eest, kuid ainus viis seda teha on reeta oma tõeline sõber ja ainuke inimene, keda ta kunagi on armastanud. Iiri kirjanik Louise O’Neill on õppinud ülikoolis nii inglise keelt ja kirjandust kui ka moekaubandust. 2010. aastal oli ta praktikal New Yorgis ajakirja Elle peastilisti assistendina. Iirimaale naasnud, asus ta kirjutama romaani „Igavesti vaid sinu“, mis ilmus 2014. aastal ja võeti erakordselt soojalt vastu. O’Neilli läbitungivat pilku ja oskust paljastada naistega seotud ühiskondlikke hoiakuid on tunnustanud mitmete kirjandusauhindadega, sealhulgas pälvis ta 2014. aasta parima iiri raamatu preemia. Kirjastuselt Varrak on ilmunud varem O’Neilli romaan „Sai mis tahtis”.Sügav, sünge ja hirmuäratavalt tõetruu.– Marie ClaireParim tänapäeva noorteromaanide autor.– The Guardian

Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad hapnik ja voorus? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna tripper ühenduses sõnaga triblama? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida okei tegelikult tähendab?Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest.Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tema sõnalood on varem ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning olnud eetris Vikerraadios.

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu. – PIRET TALI

Mida teha – kas rääkida oma tunnetest armastatud inimesele või oodata, kuni ta ise taipab? See küsimus vaevab paljusid tütarlapsi ja igaüks lahendab olukorra omamoodi. Marcy eelistas oma armastust varjata. Selle tulemusena kulgesid sündmused oma rada, tõsi küll, kaugeltki mitte nii, nagu tema oleks tahtnud. Kuid elu ei tunne tingivat kõneviisi…