Книги, похожие на «August Kitzberg, Piibelehe-neitsi»

Elas kord rikas kaupmees, kellel oli kolm tütart. Nad elasid uhkes majas ilusas linnas ja neil oli palju teenijaid, kes nende eest hoolitsesid. Nad sõid kuldsetelt ja hõbedastelt taldrikutelt ning nende rõivad olid tehtud kõige kallimast riidest ja kaunistatud kalliskividega.Nüüd tabas kaupmeest aga ebaõnn. Tema laevad, mis kandsid väärtuslikku kaupa, olid avamerel põhja läinud. Linna rikkaim mees oli laostunud.Maal oli tal veel väike maja, kuhu nad pärast kõige muu mahamüümist neljakesi elama asusid.Vanem ja keskmine õde olid väga pahurad, et nad kogu vara kaotasid ja nüüd väikeses majakeses elama pidid. Kuid noorim tegi kõik oma isa tuju tõstmiseks. Samal ajal, kui ta kaks õde istusid toolidel ja oma varandust taga nutsid, tegi väike õde ahju tule ja valmistas süüa, sest kaupmees oli nüüd nii vaene, et tal ei olnud enam teenijaid.Prantsuse muinasjutt

Elas kord vaene mölder, kellel oli imeilus tütar. Ühel päeval kutsuti veskimees kuninga juurde. Et tähtsam välja paista, teatas ta: „Mul on tütar, kes oskab õlgedest kulda kedrata.“Kuningas ütles möldrile: „Selline oskus meeldib mulle! Kui see on tõsi ja su tütar on nii tubli, too ta homme minu lossi ja ma panen ta proovile.“Kui tüdruk kuninga ette juhatati, viis kuningas ta ruumi, mis oli täis õlgi, andis talle voki ja haspli ning ütles: „Asu nüüd tööle ja ketra homme hommikuks need õled kullaks.“Muinasjutuklassika

Aleksei Konstantinovitš Tolstoi (1817–1875) looming on võrreldes teiste krahvist kirjanike Tolstoide omaga napp, kuid sugugi mitte vähem mõjukas. Kirjandus- ja teatrilukku on ta läinud ajalooliste tragöödiate triloogiaga, tema sõnadele loodud Tšaikovski romanss „Kesk voogavat balli“ on hästi teada igale selle žanri austajale. Koos vendade Žemtšužnikovidega lõi ta Kozma Prutkovi kuju, kelle lausest „Keegi ei saa hõlmata hõlmamatut“ on saanud käibefraas.„Vereimejas“ on Tolstoi esimene venekeelne proosatekst ja selles on kõike ülalnimetatut: tragöödiat, balle ja kahtlemata ka hõlmamatut, vnagu näiteks ellu ärkavad maalid ja asukohta muutvad majad. Kas inimeste seas liiguvad tõesti ringi vereimejad või on kogu lugu ühelt tegelaselt, riiginõunik Teljajevilt hinnangut laenates siiski „mingi allegooria, midagi metafoorset, hmm!“?

Vennad Grimmid panid „Lumivalgukese“ muinasjutu esimese variandi „Õnnetu laps“ kirja 1808. aastal. See jäi nende elu ajal käsikirja. Vennad Grimmid avaldasid „Lumivalgukese“ muinasjutu 1812. aastal oma suure muinasjutukogumiku „Laste ja kodu muinasjutud“ esmatrükis. Nad redigeerisid iga uue trüki jaoks oma muinasjutte, kuna nii lapsevanemad, kooliõpetajad kui ka kiriku esindajad kritiseerisid muinasjutte nende vägivaldsuse pärast. Näiteks asendas Wilhelm Grimm „Lumivalgukese“ teisest trükist alates kurja ja jumalakartmatu ema kurja ja jumalakartmatu võõrasemaga. Siinses väljaandes on kolm „Lumivalgukese“ varianti ja vendade Grimmide kommentaarid „Lumivalgukese kohta“.