Книги, похожие на «Armin Kõomägi, Perifeeria kangelased»

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute küla”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande lõppu jääb tähistama vere ja vägivallaga loodud ja püsti hoitud suurriigi – Nõukogude Liidu – kokkuvarisemine. Väike Eesti riik saab jälle vabaks, uus elu jõuab ka Raudiku külla. Paraku on pool sajandit kestnud võõrvõim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jälje jätnud. Käsumajanduses üles kasvanud, ei suuda nii mõnigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi võimalusi näha. Sissetulekuta maainimesi ähvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevõtlikke inimesi, kes üleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda püüavad, see aga õnnestub vaid vähestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku külas juuri ajama. Isegi mõis saab peremehe ning külaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii töö kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute küla, sest värske läänetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Venemaal kultusteose staatust nautiv romaan on vendade Strugatskite loomingus üsnagi erandlik teos, nende ainsa fantasy’na on see teravalt satiiriline, kohati absurdne, kohati hüsteeriliselt naljakas. Romaani tegevus toimub Teaduslikus Uurimisinstituudis Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kus saavad kokku teadus, maagia ja sotsialism ning igati ootuspäraselt puhkeb kaos. Romaani kirju tegelastegalerii moodustavad lisaks teadureile ja bürokraatidele kõiksugused erinevad mütoloogilised ning fantaasia- ja õuduskirjanduse kullafondist pärit tegelased. Romaanis parodeeritakse mitmeid tuntud tekste nagu H. G. Wellsi «Ajamasin», kuid on leitud ka, et mingi tunnetuse poolest sarnaneb teos Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitseala» ning Mihhail Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga».

"Baltimore’i poisid. Goldmanide gäng. Nii kutsutakse Marcust, Woodyt ja Hillelit, kolme lahutamatut nõbu, keda kõigi meelest ootab hiilgav tulevik – Marcust kirjanikuna, Woodyt jalgpallurina ja Hillelit advokaadina. Ent ootamatute saladuste ja valede, armukadeduse ja reetmise raskuse all hakkab nende kuningriik lagunema, hävides tragöödiaga, mis jätab kogu perekonna kunagisest kuulsusrikkusest alles vaid häbi ja varemed.Pärast aastaid painavaid minevikumälestusi otsustab Marcus möödunule silma vaadata ning enda ja oma nõbude perekonna traagilise loo kirja panna, aimamata, et see viib ta taas kokku ka ühega nende hävingu põhjustajatest.Suurejoonelise, viit aastakümmet hõlmava perekonnasaaga autorilt Joël Dickerilt on eesti keeles varem ilmunud ohtrate auhindadega pärjatud romaan „Tõde Harry Queberti juhtumi kohta“ (Tänapäev, 2017)."