Книги, похожие на «Charles Stross, Pereäri»

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.

Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» on romaan, milles sulavad romantiliseks tervikuks mitu teemat. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse kehastusest Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Poeet Gringoire, hädavaresest filosoof, võlgneb talle elu. Kaunis ja tühine keigar kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku dom Frollo pahupidipööratud kirg saadab ta surma. Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt ja omakasupüüdmatult. Aga see on ka lugu Pariisi lihtrahva ja tema põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI väiklusest ja julmusest ning, sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist, ülemlaul ehituskunstile kui rahva vaimsete rikkuste kehastusele.

Romaani eellooks on üliõpilaste – kahe noormehe ja nende kursuseõe suhe. Neiu valib elukaaslaseks kahest mehisema, andekama, silmapaistvama. Romaani põhitegevus langeb üheksakümnendate algusse – ühel õhtul, paarkümmend aastat hiljem, otsib naine selle teise mehe üles ja teatab, et ta abikaasa on jäljetult kadunud. Peategelane asub oma sõpra otsima; tal pole algul ainsatki jälge. See on romaan igaühesaladusest, sõprusest, armastusest, reetlikkusest, vastutusest, elu eest põgenemisest.