Книги, похожие на «Charles Stross, Pereäri»

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu.Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.

Rahvusvaheliselt menukas autor Ruth Ware pakub taas hämmastavate pöörete ja klaustrofoobse, kuid samas tontlikult kauni tegevuspaigaga põnevat lugemist.Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline: peened kajutid, suurejoonelised õhtusöögid ja elegantsed külalised. Aga tasapisi olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja siis näeb Lo juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Kõik reisijad on pardal? Sest laev seilab edasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga valesti.

„Käsk tappa” on James Dashneri populaarse triloogia(„Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” – eesti keeles 2014, ning„Surma ravim” – eesti keeles 2015) eellugu, mis leiab aset 13 aastatvarem, enne kui moodustati MOOLOK ja ehitati labürint.Päikeseplahvatused on tapnud suurema osa rahvastikust ja nüüd levib maailmasviirus, mis täidab inimese mõrvarliku raevuga. Lõpp on alles algus ja kõigehullem ootab ees.

Me tulime siia linna 1922. aasta kevad­talvel, varsti pärast seda, kui mu mees oli vangilaagrist vabanenud ja meid oli laulatatud. Me suusatasime läbi märtsikuiste metsade, lumi oli paks ja kleepuv, põhjapoolse Soome suured kuusikud ei tahtnud meid minna lasta. Me tungisime sellele maale, surusime suuski lumest läbi, tõukasime tagant, nii et silme ees must, seljakott seljas ja ema kootud käpikud käes.Sirpa Kähköse romaan „Graniitmees” („Graniittimies”, 2014) on lugu Soome noortest, kes 1920. aastatel salaja Nõukogude Liitu läksid. Nad loobusid oma kodumaast, nimest ja emakeelest. Nad uskusid, et ees ootab uus elu, tööinimeste paradiis, mille nemad ise üles ehitavad. Kuid utoopiad ei teostu ja maa, Stalini-aegne Nõukogude Liit, kuhu nad õhinal olid tulnud, ei võtnud neid omaks.Sirpa Kähkönen (snd 1964) on tänapäeva Soome tunnustatumaid kirjanikke. Ta on hariduselt ajaloolane ja kirjutanud mitmeid romaane oma kodukandi Kuopio lähiajaloost. Teos käsitleb tundlikku teemat – Soome pahempoolsete käekäiku sõdadevahelisel ajal. Ka on see raamat osalt Sirpa Kähköse perekonnalugu.

„Püha Jüri kutsikad” viib lugeja tagasi kuulsusrikka ülestõusu päevadesse, mil maarahva paremad pojad tegid mehetegusid ja võitlesid truult oma aadete eest. Otsustavate sündmuste taustal areneb romantiline armastuslugu, mille osalised peavad tulema toime halastamatu vaenlase poolt peale surutud raskete katsumustega. Jutustuse sündmustik leiab aset meile kõigile tuntud paikades ja heidab valgust ülestõusu seni varjul olnud tahkudele. „Püha Jüri kutsikad“ on kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.