Книги, похожие на «Sheila O´Flanagan, Pelgupaik»

See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda «kibestunud naabritõpraks». Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.

Juhusliku taksojuhi elu päästes keerab Lorie Jones oma elus ootamatult uue lehekülje. Järgnevad aastad on kui ekstreemsport – täis kiindumust, armuseiklusi ja eluohtlikke hetki. Julm tänavaelu koondab kümmekond noort inimest, et läbi raskuste teine-teist toetada, armastada ja mõnikord ka vihata. Seda kõike vaid selleks, et ümbritsevas kaoses ellu jääda.Autorist:E. Nesseli looming ja maailm eristub paljude loojate loomingust ja kirjutusmeetodist. Tema sulg voolab kui jõgi oma loomulikus sängis. Zanriks on kriminaal- ja põnevusromaan. Autori looming on ukseks ja väljapääsuks argimõtetest või -igavusest neile, kes lasevad ennast «jõevoolust» kaasa haarata. Tema teoste väärtus on autori läbitunnetatud sõnade harmoonias.Eerika Nessel on sündinud 1976.a. Läänemaal. Armastab loodust ja loomi. Elab koos kümneaastase tütrega Alice'iga, kes ka armastab loodust ja loomi, eriti aga kärnkonnasid.

"Joomahullu päevaraamatu" järg. Peategelane Juha Berg seikleb iharate naisreisijate, isesüttivate tiblade ja narkokurjategijate keskel. Kuhugi pole kadunud ka vanad joomavennad: idioodist rasvarull Kristian ja sõjahull sadist-pervert Mikael.

Kui Korede õhtusöögi katkestab ta õe Ayoola telefonikõne, siis ta juba teab, mida temalt oodatakse – pleegitaja, kummikindad, raudsed närvid ja häirimatu kõht. See oli juba kolmas kallim, kelle kaunitarist Ayoola „enesekaitseks“ teise ilma saadab, ja kolmas jama, mille Korede peab ära klaarima – nii otseses kui kaudses mõttes.Korede teab, et ta peaks politseisse minema, aga ta armastab oma õde ‒ ega ilmaasjata ei öelda, et pere on alati kõige olulisem. Pingete leevendamiseks käib haiglas õena töötav Korede pihtimas ühele koomapatsiendile, kelle ärkamiseks pole enam lootust.Ja siis ühel päeval hakkab Ayoola käima kohtamas sümpaatse noore arstiga haiglast, kus Korede töötab – enamgi veel, Korede on temasse salamisi juba pikka aega armunud. Ta ei taha, et too lõpetaks vereloigus, nuga seljas … Ja siis ärkab ootamatult mees, kellele Korede on pihtimas käinud.Koredel seisab ees mitu rasket valikut.„Minu õde, sarimõrvar“ on musta huumoriga vürtsitatud lugu verest, mis on paksem kui vesi … ja mida on märksa tülikam vaiba seest kätte saada.