Книги, похожие на «Jaak Juske, Pelgulinna aja lood»

260 lk„Kapitooliumi emahunt“ on raamat ühest väikesest Latiumi hõimust, kellest kujunes ajapikku välja võimas rahvas, kel õnnestus alistada oma vaenlased ja luua riikluse mudel, mida veel pärast Rooma langemist idealiseeriti sajandeid. Raamatus on juttu sellest, kuidas seitsmele künkale rajati Rooma linn, kes olid selle esimesed valitsejad, milliseid jumalaid austati ja kuidas seda tehti, milliste väliste ja sisemiste vastastega tuli rinda pista ning millised tõekspidamised ja väärtused roomlastest suurrahva tegid. Raamat on mõeldud kõigile teadmishimulistele inimestele, ent sobib eriti hästi gümnaasiumiealisele lugejale.Maria Lotman, tõlkijaMihhail Gasparov (1935-2005) oli maailmakuulus õpetlane, aga ka mitme entsüklopeedia toimetaja ning tema teadmised olid tõepoolest entsüklopeedilised. Teda peetakse silmapaistvaimaks 20. sajandi teise poole Venemaa filoloogiks. Tõsi küll, suur rahvusvaheline tunnustus ja kuulsus sai talle osaks alles elu lõpul ja peamiselt pärast surma.Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest.

Teise maailmasõja järel vajus Euroopa kaosesse. Maad olid laastatud, terved linnad maatasa tehtud ja üle 35 miljoni inimese tapetud. Suuremas osas Euroopast olid institutsioonid, mida peame tänapäeval enesestmõistetavateks – politsei, ajakirjandus, transport, omavalitsused ja riigi valitsus – kas täiesti puudu või end lootusetult kompromiteerinud. Kuritegevus kasvas taevakõrgusse, majandused varisesid kokku ning Euroopa inimesed vaevlesid näljahäda piiril. Sõjajärgseid aastaid käsitlevas läbimurdelises uurimuses kirjeldab Keith Lowe kontinenti, kus endiselt märatseb vägivald, kus suured rahvarühmad pole veel leppinud tõsiasjaga, et sõda on lõppenud. Ta visandab pildi konflikti päranduseks olnud väärdunud moraalist ja kustutamatust kättemaksuihast. Ta kirjeldab etnilisi puhastusi ja kodusõdasid, mis pöörasid pea peale tavaliste inimeste elu Läänemerest Vahemereni, ning uue maailmakorra loomist, mis tõi vapustatud kontinendile viimaks stabiilsuse. Nagu Lowe näitab, eksisteerisid need teemad kogu Euroopas – nii idas kui ka läänes. Kaheksas keeles originaaldokumentidel, intervjuudel ja teaduskirjandusel põhinev „Metsik manner“ on aken põgusasse kaootilisse perioodi Teise maailmasõja lõpu ja külma sõja alguse vahel. See on antud perioodi ajaloo esimene ulatuslik käsitlus. Keith Lowe on töötanud enam kui kümme aastat ajalooteoste kirjastajana, kuid nüüd pühendunud täielikult kirjutamisele ja ajaloouurimisele. Ta on Teise maailmasõja tunnustatud autoriteet, kes esineb sageli televisioonis ja raadios nii Suurbritannias kui ka Ameerika Ühendriikides. Lowe´ sulest on ilmunud kriitikute tunnustuse pälvinud teos „Inferno: The Devastation of Hamburg, 1943“.

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel. Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“ Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides. Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat … Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas … Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

Raamatus „Piiskop ja ristisõda 1206“ esitab arheoloog Jonathan Lindström põneva ja teedrajava loo esimesest rootsi talupoegade asustamisest Eestisse. Kroonikate, kirjade ning täiesti mahajäetud ja kinnikasvanud külade avastamise abil luuakse elav pilt kuningas Sverkeri ja Valdemar Võitja ajastu Põhjalast. Samas puudutatakse ajaloolisi müsteeriume, nagu Eketorpi linnuse kadumine ja Svea riigi esimene sõjaline katastroof.Ajaloo hämarusest tuuakse päevavalgele ka peapiiskop Andreas Suneseni seiklusterohke elu. Sunesen oli üks mõjukamaid Euroopa kirikutegelasi, Pariisis õppinud magister, paavsti sõber, kes sekkus suurpoliitikasse ja keda Prantsuse kuninga agendid jälitasid üle Alpide. Andreas juhtis suuri ristiretki üle Läänemere, mis muutsid Põhjala igaveseks. Käime koos temaga suurlinnades ja paganlikel äärealadel, kuninglikes linnustes ja ümberasujate taredes ning tutvume tema mõtetega sõjast, seksist, leivaküpsetamisest, naisepeksust, pedagoogikast ja ajaloo mõttest.„Piiskopis ja ristisõjas 1206“ astume varakeskaja inimeste lähedale, mõistame nende argipäeva ja liikumapanevaid jõude Euroopa sünniajaks kutsutud vägivaldsel ajastul.