Книги, похожие на «Барбара Картленд, Peidetud süda»

“Dogger,” sosistasin, “kas sa nägid seda, mida minagi?” “Jah, preili Flavia. Mõrv – ma kardan, et me olime mõrva tunnistajateks.”Flavia de Luce, ohtlikult nutikas 11-aastane keemialemb ja osav mõrvade lahendaja kardab, et tema detektiivikarjäär pastoraalses Bishop’s Laceys on oma otsa leidnud – kuni armastatud nukunäitleja Rupert Porsoni enda elulõng õnnetus kohtumises elektriga läbi kärsatatakse. Aga kes peaks midagi sellist tegema ja miks? Kas Gibbeti metsas elav hull naine teab rohkem kui pealtnäha tundub? Ja mis roll on mängida Porsoni võluval, ehkki tujukal abilisel? Kõik viitab aastaid varem aset leidnud kahtlasele surmale ning keerulisele juhtumile, mida kohalikud konstaablid lahendada ei suuda – vähemalt mitte ilma Flavia abita. Kuid kas meie tormakas kangelanna on läinud liiga kaugele, jõudnud liiga lähedale sellele, kes selles surmatantsus tegelikult salamisi lava taga nööre tõmbab?Alan Bradley krimisarja teises osas jätkab Flavia de Luce võitlust kuritegevuse, oma vanemate õdede ja igavuse vastu.

…Ma olen nüüd vana ja haige – ja mõtlen kõige sage­damini surmast, mis iga päevaga ikka lähemale tuleb; harva mõtlen möödunust, harva vaatan vaimusilmaga tagasi. Ainult vahetevahel – talvel liikumatult oma küdeva kamina ees istudes, suvel tasasel sammul mööda varjulist puiesteed kõndides – tuletan meelde minevikku vajunud aastaid, sündmusi, inimesi: kuid mu mõtted ei peatu siis küpsel keskeal ega ka noorusaastatel. Nad kannavad mind kas varasesse lapsepõlve või poisiikka. Nii ka praegu: ma näen end olevat maal oma karmi ning kurja vanaema pool – ma olen kõigest kaheteistkümneaastane – ja mu kujutlusse kerkivad kaks olendit… Kuid ma jutustan kõigest järgemööda ja seotult.

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.