Книги, похожие на «Барбара Картленд, Peidetud süda»

Kuidas pälvida 20. sajandi naisena lausa viie suure riigi inimeste imetlus, austus ja armastus? Vastus on pealtnäha lihtne: ole uue aja Jeanne d’Arc!1912. aastal Uus-Meremaal sündinud mässumeelne Nancy Wake põgenes kuueteistkümneselt Austraaliast range ema juurest, elas mõnda aega omal käel New Yorgis, siis Londonis, siis ajakirjanikuna Pariisis. Leidis elukaaslaseks jõuka töösturi, kolis Marseillesse, sai tuntuks sealses kõrgseltskonnas. Kuid siis algas teine maailma­sõda. Ohtusid eirates ja abikaasa raha kasutades asus Nancy tegema koostööd vastupanuliikumisega: aitas päästa sõjavange, tegutses kullerina. Sakslased panid osavale vaenlasele, kes kõigist nende lõksudest pääses, hüüdnimeks Valge Hiir, oskamata kahtlustada, et tegu võib olla naisega, liiatigi kena, rikka ja nipsaka daamiga.Romaani sündmused põhinevad tõsielul, kuid see pole siiski tõetruu dokumentaalteos. Aga kuna peagi valmib teose põhjal Anne Hathaway produtsendikäe all ja temaga peaosas mängufilm, tasub lugejal juba romaanist uurida, kas Nancy Wake’i sobib võrrelda Jeanne d’Arciga ning kas kirg ja sügav armastus väljenduvad igas ajas omamoodi.

Gerhart Johann Robert Hauptmann (1862–1946) on saksa nobelistide hulgast eesti lugejale üks vähetuntumatest, peamiselt on tõlgitud tema draamasid, millest mõned on ka meie teatrilavadele jõudnud. „Soana ketser” – lugu noore mehe, katoliku preestri heitlusest kristliku askeesi ja dionüüsosliku elujaatuse vahel, mis lõpeb kirikule selja pööramisega – on Hauptmanni kõige menukam proosateos. Novelli „Fantoom. Endise vahialuse ülestähendused” peateema on samuti lubamatu armastus ja sellest tulenevad meeletud teod. Psühholoogilise täpsusega kujutab Hauptmann inimhinge heitlusi oma seniste tõekspidamiste (ja ühiskondliku moraali) vastu, sisemist võitlust iseendaga.

Lühiproosat 1993. aastast

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent 2019!Maire astus oma väravast välja ja hakkas mööda Pojengilehe tänavat Lehtla keskpunkti poole kõndima. Ta teadis, et kui ta vaatab Juhani akendest sisse sel hetkel, mil ta on kuti majast juba peaaegu möödumas, näeb ta teda viskiklaasiga köögilaua taga istumas, oma peene sülearvuti taga, üks käsi toetamas laupa, sõrmed juustesse põimunud. Seal ta oligi, aga täna nokkis ta ennastunustavalt nina.„Sellel mehel on tõesti hekki vaja,“ turtsatas Maire.Katsi ja Petsi köök, kus parasjagu oli Vicky enda teadmata põhjustanud ühepajatoidu teemalise skandaali, paistis maja sisemusest kätte läbi pikliku elutoa.„Tunneli lõpus on köök,“ tuli Mairele pähe imelik assotsiatsioon. Talle tundus ka kummaline, et pererahvas, kes käib tihti jooksmas ja peaks oma maja nägema sama nurga alt kui jalutajad, pole kursis, mis paistab ja mis mitte. Kats vehkis parasjagu vihaselt pannilabidaga, viskas selle siis maha ja tuiskas minema.Lehtlas on põhjalik naabrivalve, kuid mitte niivõrd turvakaalutlustel. Palju huvitavam on lugeda naabrite raha, piiluda akendesse ja levitada kuulujutte. Sotsmeedia annab selleks rohkem võimalusi kui kunagi varem. Draamad valguvad aga ka pärisellu, kuni olukord lõpuks täiesti käest ära läheb.

Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”