Книги, похожие на «Marje Ernits, Peep Patisoni elusõlmed»

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus

Ja kus su keha siis on, nõudis ta. Seal, eemal, osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks – vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid… Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik. Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada …. iseennast. Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.

Tüdruku nimi on Ellen Savinger ja ta on kolm nädalat kadunud olnud. Sam Berger kardab, et tüdruk on langenud sarimõrvari ohvriks, aga enamik tema kolleegidest Stockholmi politseis ei taha teda kuulda võtta – kuni laipa ei ole, ei ole ka kuritegu. Siis satub Sam kokku salapärase Nathalie Fredéniga, kes näib juhtumist üllatavalt palju teadvat. Päevavalgele tuleb lugu, mille peadpööritavalt käänulised harud on Sami eluga kokku põimunud. Äkitselt saab kütist jahisaak ja hämaral piirimaal ootab tõde, mida liiga paljud soovivad varjata.Arne Dahl on pseudonüüm, mille all kirjutab kriminaalromaane stockholmlane Jan Arnald. Tema töid on Rootsis, Saksamaal ja Taanis korduvalt pärjatud krimikirjanduse parima romaani auhinnaga. Eesti lugejale on ta tuttav romaanisarjaga Stockholmi kriminaalpolitsei eriüksusest, nõndanimetatud A-rühmast (raamatusarjas „Mirabilia“ on ilmunud 6 raamatut). Lisaks on Dahli sulest ilmunud neljast raamatust koosnev sari, mis räägib Euroopa rahvusvahelisest politseiüksusest Opcop.„Piirimaa” on esimene osa kolmandast sarjast, mille peategelasteks on uurijad Sam Berger ja Molly Blom. See tempokas ja kaasahaaravalt sugestiivne põnevik avab lugejale uue külje Dahli rikkalikus loomingus. Uue sarja raamatute tegevus väljub traditsioonilise politseitöö raamidest ning viib lugejad palju lähemale nii ohvritele kui ka mõrvaritele.„Piirimaa“ on juba tõusnud rahvusvaheliseks bestselleriks ja sellest on saanud Arne Dahli edukaim romaan. Saksamaal on müüdud enam kui 150 000 ja Rootsis enam kui 100 000 raamatut. „Säravalt robustne stiil ja kohutav tempo, see raamat haarab teid esimesest reast alates ja ei lase enam kunagi vabaks.”–Peter James„Kui krimikirjanduses oleks magistriõpe, siis „Piirimaa“ peaks olema selle kohustuslik kirjandus. Mitte ilmaasjata ei nimetanud Rootsi üks suuremaid päevalehti seda romaani kõigi aegade parimaks Rootsi kriminaalromaaniks.“–Geir Tangen