Книги, похожие на «Tana French, Peegelpilt»

Stiililiselt nõtke ja elegantne romaan on vanamoelise hingusega, meenutades 19. sajandi kirjandust. Tegevus on ajatu ja ruumitu, kätkedes salapära ja mõistatusi. Loo sisse on peidetud kummardused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

"Moodsa briti ulme superstaari Alastair Reynoldsi kolmas eestikeelne raamat on mõtteliseks järjeks jutukogule „Suur Marsi müür“, mis võitis parima kogumiku kategoorias Eesti ulmeauhinna Stalker. „Spioon Europal“ koosneb kolmest omavahel rohkem või vähem seotud loost, milles avatakse lugejale uusi tahke kirjaniku tulevikuajaloost ning kirjeldatakse veidraid maailmu, mis selles universumis asuvad.Kogumiku nimiloos näidatakse meile Päikesesüsteemi äärealasid, Jupiteri kuud Europat 2330ndatel aastatel, mil sinna satub vaenuliku režiimi spioon, keda ootab ees kohtumine veealuseks eluks kohastunud Asukatega. Lühiromaanis „Teemantkoerad“ satub lugeja 26. sajandil planeedile Kolgata, millel kõrgub müstiline ja hirmutav ning omamoodi teadvuslik Torn, mille tippu ronimiseks tuleb igal korrusel järjest ära lahendada raskeid matemaatilisi ülesandeid. Loost tuttava doktor Trintignantiga kohtub lugeja uuesti 2540. aastal jutustuses „Grafenwalderi bestiaarium“, mille rikkurist nimitegelane on endale kokku kogunud kummalise ja võika kollektsiooni erinevaid universumis leiduvaid olendeid. Nüüd on tema „loomaaiast“ puudu vaid poolmüütilise Asukate rassi esindaja…"

2001. aastal ilmus Jaan Krossi viimane romaan «Tahtamaa», mis räägib maa tagastamisest õigusjärgsele omanikule 1990. aastate alguses ja erineb Krossi teistest romaanidest selle poolest, et see ei põhine mitte ajaloolisel uurimustööl, vaid inimkogemusel. Enne «Tahtamaad» kirjutas Kross 1990. aastatel veel viis romaani: «Väljakaevamised» (1990), «Tabamatus» (1993), «Mesmeri ring» (1995) ja «Paigallend» (1998).

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus

Raamatusse on koondatud kolm Alfred de Musset' teost.De Musset (11. XII 1810 – 2. V 1857) tähendab prantslastele sama mis Puškin venelastele või Byron inglastele. Niisiis on ta eelkõige poeet ja sealjuures veel romantik ning kindlasti ka oivaline jutuvestja.