Книги, похожие на «Paullina Simons, Üksildane täht. Sari "Varraku ajaviiteromaan"»

Adam Cruz on pidevalt seksile mõtlev töönarkomaanist ajakirjanik, kes on aina kusagil üle ilma komandeeringus. „Võimetuna midagi tundma,“ üritab ta end ravida juhusuhete, antidepressantide ja mõistatuslike sodilaksudega. Ta saabub tähtsale geneetikakonverentsile Montréali, kus temaga hakkavad toimuma kummalised lood. Kõigepealt saab ta ravim otsa ning tal ei õnnestu uue retsepti saamiseks oma terapeudi doktor Di Dioga ühendust võtta. Seejärel saab ta teada, et tema endine kallim on arvatavasti sooritanud enesetapu. Lisaks painab Adamit perekonnalegend vaarisast, kes nägi ühes Montréali kirikus imet ja leidis Jumala, ning ta mõtiskleb, kas ehk seesama ime võiks juhtuda ka temaga, kui ta leiaks üles sama kiriku. „Montréali deemonid“ on ühtaegu pihtimusromaan ja selle satiir. Teos ammutab inspiratsiooni Jack Kerouaci spontaansest proosast, Henry Milleri tahumatust aususest, Paulo Coelho müstikast ja Haruki Murakami sürrealistlikust huumorist.

Eelmise sajandi ühe silmapaistvama kirjaniku Franz Kafka 1930. aastatel ilmunud kaks sümbolistlikku romaani «Ameerika» ja «Loss» Mati Sirkeli tõlkes.

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”