Книги, похожие на «Стефан Цвейг, Paul Verlaine»

See väike luuleraamat on kirjutatudpaari aasta vältel Saaremaal. Algus on poeetilisem. Siis põrutab argipäev sisse. Lõpus on lõbusam.See on nagu merel.Päike, tuul, vesi.Ja vee all, kusagil on see kindel põhi,Kuhu meri oma veed toetab.Ainult vahel on see väga kaugelsinu kuivast varbakesest.Raamat on pühendatud mereaastale.Head lugemist!

Luulet 2020. aastast

Omapärane luulekogu, inspireeritud Õnne tänava Alma ja tema austaja Einari loost.“Teemade valik on siin laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõppedes filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on tema [Einar Karmiku] tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnneihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma,” kirjutab Ago-Endrik Kerge lembesalmiku saatesõnas.

„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endastmingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähemkui aasta enne surma kirjutatud epiloogis.Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu –ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamatkui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg.„Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või sellelähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladvikuvõsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgeltoob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklikemälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsakirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikustilmavaatest.Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilaseelusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidiend 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanesparemini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas jarahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu.Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu igalugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtulkindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgiveel vist suisa hoiatuseks – noortele.