Книги, похожие на «Vilmos Kondor, Patune Budapest»

„Le Rhino” on koomilises võtmes kirjutatud lugu noorest naisest, kelle ta kallim ootamatult maha jätab, misjärel kogu naise maailm variseb põrmu. Üsnagi veidratel asjaoludel satub ta mõne aja pärast kohta nimega Le Rhino – harjumuspärasest sootuks teise keskkonda, omamoodi imedemaale, kus tema kaaslasteks saavad isikupärased ja värvikad tegelased. Koos jagatakse nii suuri kui ka väikeseid rõõme, aga ka muresid. Tänu uutele sõpradele hakkab muutuma peategelase senine mõtteviis, kuni muutub kogu tema suhtumine maailma, inimestesse, armastusse ja iseendasse – mõistagi positiivses suunas.Raamatut iseloomustavad mõnus huumor ja lustakas ning mänguline jutustamisstiil, tänu millele mõjub teos äärmiselt kaasakiskuvalt ja tujutõstvalt. Naerukohad on tagatud!„Le Rhino” on Liisi Õunapuu (snd 1986) debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaani­võistlusel. Lisaks kirjutamisele tegeleb Liisi joogaga, õpib nüüdistantsu ning omandab tarkusi, mis õpetavad oma õnne eest vastutama ja elust rõõmu tundma. Ta usub siiralt, et huumor päästab maailma.

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu.Ja ma leidsin selle.Siin raamatus põimuvad uued kogemused ja tunded mälestustega mägigorilladest, luulegrupis osalemisest, jalgsisafarist ja kohatud ugandalastest. Kuus aastat võib tunduda palju, kuid üsna pea selgub, et see on vaid tilk ajaookeanis.Anna-Maria Penu on kirjutanud nii Hispaaniast kui ka Aafrikast. Tema sulest on Petrone Prindi kirjastuses ilmunud „Minu Hispaania“ ja reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?“ esimene osa.

Toledo kirjastus„Talv Lissabonis“Romaani „Talv Lissabonis“ on nimetatud jam session’i rütmis põnevikuks. Pianisti Santiago Biralbo ja tema armastatu Lucrecia suhtele on takistuseks Lucrecia abielu kriminaalsuse piiril tegutseva Ameerika kunstismugeldaja Malcolmiga. Kui mängu tuleb röövitud kallihinnaline Cézanne’i maal, millest Biralbo midagi ei tea, algab ohtlik tagaajamine läbi San Sebastiáni, Lissaboni ja Madriidi, samal ajal kui lugeja kõrvus kõlavad džässirütmid ja silme ees vilksatavad film noir’ilikud kaadrid.„Talv Lissabonis“ on Muñoz Molina kõige tõlgitum romaan, mis kindlustas autorile suure menu ja pälvis ilmumisaastal nii riikliku kriitikute preemia kui proosaauhinna.Antonio Muñoz Molina (1956) on Hispaania romaanikirjanik. Ta on pälvinud arvukalt kirjanduspreemiaid, sealhulgas Asturia printsi auhinna (2013) olulise panuse eest maailmakirjandusse. Muñoz Molina on pärit väikesest Úbeda linnakesest Andaluusias, tema vanemad olid lihtsad põllutöölised. Ta on õppinud Granada ülikoolis kunstiajalugu ja hiljem Madriidis ajakirjandust. Üheaegselt kirjandusloominguga on ta kogu aeg teinud kaastööd päevalehtedele, alates 1995. aastast on ta Hispaania Kuningliku Akadeemia liige. Romaanikirjanikuna alustas Muñoz Molina 1986. aastal, kui ilmus „Beatus Ille“, ning ta on tänini üks Hispaania olulisemaid autoreid. Suurema tuntuse tõi talle just „Talv Lissabonis“ (1987), mis on tõlgitud 17 keelde.Praegu elab Muñoz Molina vahelduvalt New Yorgis ja Madriidis. Tema abikaasa Elvira Lindo on samuti kirjanik, temalt on eesti keeles ilmunud lasteraamat „Manolito Prillipapa“.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.