Книги, похожие на «Charles de Montesquieu, Pärsia kirjad»

Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö „Aloise“ on hoogne seiklusjutt rüütliromantika austajatele. Tegevus toimub 14. sajandil väljamõeldud Habingeni kuningriigis kusagil Põhja-Alpides, kus amatsoonlik kuningatütar Aloise on sunnitud tavapärased seltsidaamid ja pikad kleidid vahetama ratsarüü ja ammu vastu, et jääda ise vabaks ja kaitsta vallutajate eest ka oma riiki. Autor Eve Laur on ameti poolest tõlkija, „Aloise“ on tema esimene romaan.

Jüri Kolk – see on nagu vanamehe nimi. Tegelikult Kolk mingi vanamees ei ole, vastupidi, ta kirjutab nagu noor jumal, on lausa külluse sarv. Mõni teine kirjanik, kellele on vähem antud kui Kolgile, venitaks igast selle raamatu jutust välja romaani, aga Kolk on pillav, teeb justkui tervele kõrtsile välja.(Urmas Vadi)Milline naine poleks kannatanud maitsetute tähelepanuavalduste all? Surunud laua all kätt rusikasse, sellal kui nägu üle veiniklaasi naeratas? Jüri Kolk teab, kuidas sest hädast pääseda – ja miks on kasulik kanda madalaid kingi.(Triinu Pakk)Raamatus leidub ka Tuglase auhinna võitnud novell „Sünnimärk”.

Mika Waltari ajaloolise romaaniga „Mikael Karvajalg” jätkab kirjastus Varrak Mika Waltari loomingu uustõlgete avaldamist eesti keeles. Romaan kujutab soome päritolu noormehe Mikael Karvajala elu ja seiklusi varauusaegses Euroopas. Peategelase pilgu läbi saab lugeja tuttavaks olulisemate poliitiliste, majanduslike ja religioossete sündmustega Euroopas 16. sajandil, ajal, mil sarnaselt tänasegi päevaga leidsid aset suured muutused. Romaanile on kirjutanud saatesõna kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov.„Mis puutub romaani ajaloolisesse tausta, siis hoolimata Waltari kalduvusest panna sarkasmiga n-ö üle võlli, võib kõike mis kirjeldatud lugeda peaaegu nagu ajalooõpikut.”Andrei Hvostov

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Kvaliteetne ajaviide. Ajakiri pakub alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanu¬majandusest väsinud ning hindavad läbimõeldud ja kallutamata tekste.Seekordses numbris on taaskord palju põnevaid kirjutisi, suuremal või vähemal määral käib neist kõikidest läbi uuega kohanemine, loodame, et need annavad mõtteainet ja inspiratsiooni. Näiteks sommeljee Igor Sööt tutvustab kolme tänast veinikaupmeest, kes kasutasid osavalt ära 10 aasta taguse majanduskriisi poolt tekitatud olukorra, mis viis nad kõik kannapöördeni oma elus, äris ja tegemistes. Uue ja vana majanduse teemal (aatomid ja bitid) pidasid haarava vestluse ettevõtjad Viljar Arakas ja Sten Tamkivi; Eesti suursaadik Soomes Sven Sakkov kirjutab muutustest maailmapoliitikas ja Eesti kohast selles supis; ajakirjanik Marian Võsumets liitus populaarse kohtinguäpiga Tinder ja uuendas oma teadmisi deitimiskultuurist; tenniseedendaja Toomas Kuum vestles aga tippspordiga lõpparve teinud Eesti läbi aegade edukama meestennisti Jürgen Zopiga.Sotsiaalmeedia ja sõnavabaduse teemal kirjutavad Ilmar Raag ning Soraineni advokaadid Maria Pihlak ja Carri Ginter, nende artikkel paneb Twitteri hiljutise Donald Trumpi “tühistamise” järel mõtlema, kas sotsiaalmeedia on parem Trumpiga või Trumpita? Lisaks on juttu muutustest kultuuritarbimises, kodanikupalgast, uue rubriigina alustab “Kunst kodudes”, kus esimesena räägib oma suhetest kunstiga kirjanik Jan Kaus. Ajakirja keskel on ka tavapärane originaalnovell ja luulerubriigis võtavad kohad sisse Keiti Vilms ja Anna Haava. Numbri suur intervjuu on aga meie kaasautori ja kirjaniku Tõnu Õnnepaluga, mille kohta teda usutlenud Valner Valme ütleb, et “siin väärib iga lause eraldi väljatõstmist.”