Книги, похожие на «Charles de Montesquieu, Pärsia kirjad»

On varased 1990ndad. Nooruke Kiona elab oma perega Vaikse ookeani lõunaosas Manihiki saarel, ühel maailma kõige isoleeritumal atollil. Ta töötab perekonna pärlifarmis: sukeldub, kontrollib austreid ja korjab musti pärleid.Ühel päeval sõidab korallrahul karile luksusjaht. Pardal on raskelt vigastatud mees. Tema nimi on Erik ja ta on rootslane.Nii algab peadpööritav teekond, mis hõlmab viie aasta jooksul neli maailmajagu. Küsimus on, kes me oleme ja kuhu me kuulume, kui kalliks läheb maksma globaalne majandus ja mida me oleme valmis tegema nende nimel, keda armastame.„Pärlikasvandus” on lugu armastusest ja rahast, vägivallast ja üksindusest, teadmistest ja usust.

Kent, 1940Idüllilises Chilbury külas on teoksil muutused. Naiste südamed murduvad, saates sõtta poegi ja abikaasasid. Kui vikaar otsustab lõpetada laulukoori tegevuse kuni meeste naasmiseni, näib kõik kadunud olevat.Kuid just laulmiseks kokkutulemine on see, mida Chilbury naised neil süngetel aegadel vajavad. Mõned näevad kooris võimalust oma murede unustamiseks, teised aga juhust särada. Kuid ühe külaelaniku jaoks on koor täiuslikuks kattevarjuks, et hävitada Chilbury taasleitud üksmeel.Lummav, paljusid inimesi haarav lugu, mis kulgeb külaintriigidest romantikani ning meeliliigutava elu ja surma olemuseni. Sellisena valgustab Jennifer Ryani esikromaan kodurinde naiste tõelist vaprust alistamatu vaimuga külas.„Chilbury naiskoor“ on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest.New York Timesi ja USA Today menuraamatute autor Jennifer Ryan on sündinud Inglismaal Kentis. Ta kirjutab paeluvaid raamatuid tavalistest inimestest, kes teevad erakordseid asju. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta raamatutoimetaja Londonis ja Washingtonis. Jennifer elab abikaasa ja kolme lapsega San Francisco lahe piirkonnas.

Polnud kahtlustki, et Aldridge’i markii oli ta elu päästnud. Külarahvas oli veendunud, et ta on nõid. Nad vedasid ta jõe äärde, et teha viimane katse. Kui ta upub, on ta süütu. Kui jääb veepinnale, on ta süüdi. Õnneks suutis markii veenda märatsevat rahvahulka teda vabastama. Markii pilgu läbi oli naine liiga ilus ja süütu, et olla nõid. Ja ometi nõidus see ronkmustade juuste ja siniste silmadega kaunitar ta ära, mida polnud seni suutnud ükski teine naine.