Книги, похожие на «Люсинда Райли, Pärliõde»

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.

Ühel hallil sügishommikul äratab Haugesundi väikelinna mõrv: üks naine on kõrghoone rõdult alla visatud. Eelmisel päeval sai kohaliku ajalehe reporter Viljar Ravn Gudmundsson hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Kui saabub uus e-kiri, taipab Gudmundsson, et on sattunud halba kriminulli meenutava jantliku mõrvaloo keskmesse. Politseiuurija Lotte Skeisvoll peab tapja peatama, enne kui too jõuab oma ennustused täide viia, aga aega on napilt. Iga kaotatud sekund võib kellelegi elu maksma minna. Tagaplaanil seisab taktikeppi vibutav dirigent, kes juhatab oma isiklikku reekviemi. Klassikalist surmasümfooniat, kus orkestri liikmed peavad mängima nii, nagu tema tahab. Partituur on tema käes. Tema on Maestro.Geir Tangen (snd 1970) on õppinud politoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, töötanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ning põhikooli õpetajana. Ta elab Norra läänerannikul Haugesundis ja on Norras tuntud oma populaarse blogiga, kus ta arvustab kriminaalromaane. „Maestro“ on Geir Tangeni debüüt kirjanikuna. „Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic Noir’i kvintessentsiks.328 lk

Vene kirjandusklassiku 1854. aastal ilmunud jutustus.