Книги, похожие на «Jean-Philippe Blondel, Pariis 6.41»

„Esme Lennoxi kadumine“ on Maggie O’Farrelli lummav ja kiitust pälvinud gooti stiilis lugu peresaladustest ning otsatust vabadusest, mille annab meile tõde.Šikk ja sõltumatu Iris Lockhart peab Edinburghis väärtrõivaste poodi (ning üritab vältida oma abielus kavaleri), kui ühel päeval saab ta jahmatava telefonikõne. Vanatädi Esme – kelle olemasolust ei olnud tal aimugi – lastakse välja Cauldstone’i haiglast, kus teda on üle kuuekümne aasta kinni hoitud. Irise vanaema Kitty on alati väitnud, et ta oli pere ainus laps. Ent Esme dokumendid tõendavad, et ta on Kitty õde. Esme palgeil tunneb Iris ära oma isa näojooned. Esme tunnistatakse ohutuks – piisavalt terve mõistusega, et maailmas hakkama saada, kuid samas ka võõras, varjul hoitud pereliige, kes haiglast lahkudes kannab endaga kaasa hulga saladusi. Põimides meisterlikult kokku kolm jutustajahäält – Iris, Kitty ja Esme –, kirjutab Maggie O’Farrell lahti Esme traagilise ning painava puudumise põhjuse.

Ei tohi lõpmatult mõtelda olnule, piinata end mõtetega ebaõnnest. Parem minna edasi, heita õlgadelt üleelamiste koorem. Sel juhul naeratab sulle õnn ja kõik läheb korda.

Ehitusplatsilt leitakse skelett. Ajakirjanik Kate Waters (lugejale tuntud F. Bartoni romaanist „Lesk“), hakkab selle aastakümneid tagasi juhtunud looga tegelema algul igavusest, siis aga kisub see teda järjest enam endasse, kunagi elatud eludesse ja paneb küsima, kas kõiki saladusi on vaja paljastada.Aga lapse lugu vajab jutustamist.

Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindi kogumik „Kunstniku elu“ sisaldab jutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elust kui ka kunstimaailmast, mida autor ise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvi pealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri Heinz Valgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurne meelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikud tööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritusteks kerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud välja näevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugelt mu valmivat maali.Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need tal jalast.“„Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpentiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmend sekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd palja ümariku tagumikuga naine.Katkend raamatus sisalduvast autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“