Книги, похожие на «Chris Stewart, Papagoi piprapuu otsas»

Wanda näeb unes võluvat kassi verd limpsimas. Ta on kindel, et midagi hirmsat on juhtumas, sest tema unenäod lähevad alati täide. Ja mis kõige hullem – unenäokass on kuidagi kahtlaselt tema isa noore naise moodi.

Raamat jutustab ühe Dublini perekonna allakäiguloo kümne aasta jooksul. Sündmusi vahendab ja loo jutustab peres kasvav tüdrukunääps, kes üritab üksinda hakkama saada sellega, et tema vanemad joovad ja pidutsevad. See on lugu sassis ja vastuolulisest lapsepõlvest, mis olenemata kõigest häirivast, mida vanemad korraldavad, on täidetud armastuse ning mõnikord ka naljaga. Peatükk peatüki järel muutub lapse jutustamisstiil ja hääl täiskasvanulikumaks ning teravamaks, lugeja ees avaneb mõtlemapanev katkise perekonna portree ja pilt lapsest, kes on sinna ära kadunud.***Christine Dwyer Hickey on Iiri kirjanik, kes on sündinud Dublinis, kuid jagab oma elu Iirimaa ja Itaalia vahel. Tema sulest on seni ilmunud seitse romaani, üks novellikogumik ja üks täispikkuses näidend. Ta on õpetanud loovkirjutamist Dublini Trinity kolledžis, Listoweli kirjanike nädalal ja Iiri kirjanike keskuses. Ta on pidanud loenguid näiteks James Joyce’i mõjust oma loomingule (Dublini Abbey teatris) ning lapsepõlve mõjust kirjanike loomingule (Kate O’Brieni festivalil Limerickis). Ta esineb palju raadios ja teles. Ta on kaks korda võitnud Listoweli kirjanike nädala novellikonkursi ning saanud Observeri/Penguini novelliauhinna laureaadiks. Tema novelle on ilmunud mitmes ajakirjas ja antoloogias terves maailmas ning tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde.Tema romaan „Cold Eye of Heaven“ võitis 2012. aastal Iiri romaaniauhinna ja esitati 2013. aastal IMPACi auhinnale. Nüüd eesti keeles ilmuv „Nääps“ (ingl k „Tatty“, 2004) valiti 50 mõjukaima Iiri raamatu hulka tol kümnendil (Irish Books of the Decade), nomineeriti mainekale Orange Prize’ile ja jõudis Hughes & Hughes Irish Novel of the Yeari lõppvalikusse. Romaan „Last Train from Liguria“ (2009) nomineeriti Euroopa kirjandusauhinnale (Prix L’Européen de Littérature). Dublini triloogia „The Dancer“, „The Gambler“ ja „The Gatemaker“, mis ilmusid vahemikus 1995—2000, sai kriitikutelt palju kiita ning „The Dancer“ jõudis 1995. aastal ka Iiri romaaniauhinna lõppvalikusse.

„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.

On 1950. aasta suvi ja kunagi nii suursuguses Buckshaw’ mõisas erutab lootustandva noore keemiku Flavia de Luce’ide meeli rida arusaamatuid sündmusi: nende ukselävelt leitakse surnud lind, kelle noka külge on kummalisel kombel kinnitatud postmark. Mõned tunnid hiljem leiab Flavia aga nende aiast kurgipeenras lebava mehe ja vaatab pealt,kuidas too teeb oma viimase hingetõmbe.See tekitab Flavias korraga nii vaimustust kui ka õudu, ning koos mõrvaga Buckshaw’s algab tema jaoks tõeline elu. “Ma tahaksin öelda, et kartsin, agasee ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kaugelt kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.”Alan Bradley on Kanada päritolu kirjanik, kes saavutas tõelise tuntuse just Flaviade Luce’i raamatusarjaga, mille kaheksas osa ilmub inglise keeles 2016. aasta septembris. Flavia on 11-aastane keemiageenius, kelle lõputu uudishimu viib ta paratamatult kõiksugu sekelduste keskmesse. Nagu väike Miss Marple, kel abiks vanaonu Tarilt päritud keemialabor, lahendab ta mängleva kergusega kohalikke mõrvajuhtumeid. “Piruka magus põhi” on ilmunud juba 39 keeles.