Книги, похожие на «Chris Stewart, Papagoi piprapuu otsas»

Alli teab: see on viimane aasta, mis temas räägib. Aasta, mis temast, rumalast plikast, küpsetanud inimese. Väliselt on ta veel nüüdki sama väike plika, sama blond tütarlaps, ta pole vananenud ega inetumaks läinud näost – ei, vastuoksa, ta nägu on sisaldavam, ta silmad sügavamad. Ning ta silmis peegeldub mitte enam kerge-, vaid raskemeelsus, ta näos mitte enam elujanus kihisev naiivsus, vaid selgunud järelemõtlikkus. Ta on ilusam kui aasta tagasi, kuid kahvatum, kõhnem, ta iseloomu edasiigatsuse ja laialivalgumise asemele on tulnud peaaegu kartlik tagasihoidlikkus ja süvenemine iseendasse. Üldisse karja kuuluvast liikmest on saanud individuaalne olevus.

„Loojate mängud“ on suurepärane hommikusaiake nende fantastikagurmaanide lauale, kelle praetaldrikuil kõrgub virn Neil Gaimani „Sandman‘e" ja öökapil ootab vana hea Bulgakovi „Meister ja Margarita“. See on gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib lugemiseks kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub.Leila Tael-Mikešin, enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija, kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kes omavad ebatavalisi võimeid ning elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu «Hullud».Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Joanne Fluke'i lood sellest, kuidas koogikuninganna Hannah Swensen küpsetamise kõrval mõrvu lahendab, on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikate lõppude poolest.Sel korral leiab Hannah koolihoovi prügikastist linnakese võimuka šerifi Granti laiba. Hannah ei saa asja niisama jätta mitte üksnes seetõttu, et tal on detektiivitööks nii huvi kui annet, vaid ka sellepärast, et peamine kahtlusalune on Bill – tema õemees. Milliseid saladusi peidab see pealtnäha leebe linnake ja tema siivsad kodanikud? Hannah ei tea, aga ta uurib välja.

Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.