Книги, похожие на «Chris Stewart, Papagoi piprapuu otsas»

Marianne on noor, jõukas ja intelligentne autsaider. Connell on poiss, kes vaatamata oma pere vaesusele ja halvale mainele kõigile meeldib. Kooliõest ja -vennast saavad ootamatult sõbrad, hiljem armastajad, ent kui väikelinnaelu asendub Dublini tudengimeluga, paistab minevik seljataha jäävat. Mis juhtub, kui pöörasest kiindumusest kujuneb võimu, ühiskondliku klassi ja enesepettuse lahingutander?„Normaalsed inimesed” on romaaniga „Vestlused sõpradega” (e.k 2019) maailmaareenile tõusnud iiri kirjaniku Sally Rooney (snd 1991) teine teos. Pealtnäha lihtsakoeline lugu kahe esmapilgul vastandliku noore keerulistest suhetest ja eneseleidmisest kätkeb endas midagi universaalset: uurimust, kuidas üks inimene võib teist igavesti vormima ja mõjutama jääda. Nüüdisaja üheks tundlikumaks ja terasemaks vaatlejaks nimetatud Rooney „Normaalsete inimeste” põhjal on valminud menukas BBC seriaal.

Ligi kaks aastat on möödunud ajast, mil Rebecka Martinsson klaaris arveid meestega, kes mõrvasid tema noorpõlvesõbra Viktor Strandgårdi. Nüüd on Rebecka haiguslehel ja tal on väga raske tollaseid sündmusi meenutada. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna-Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni mõrva. Kuriteo jäljed on küll jahtunud, ent tõde hõõgub külas nagu tuli tuha all. Mõrvatud preester Mildred Nilsson oli feminist ja mässaja, kes oli pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Mildredi tulek pööras kõik senised võimusuhted pea peale, ta rajas naisvõrgustiku ja lõi kiriku maadele rännanud emahundi kaitseks sihtasutuse. Tänu Rebeckale jõuavad politsei kätte Mildredile saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõppeb asi tema jaoks siiski veriselt. Åsa Larssoni eelmine Rebecka Martinssonist kõnelev romaan „Päikesetorm” ilmus kirjastuses Varrak 2015. aastal.

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute küla”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande lõppu jääb tähistama vere ja vägivallaga loodud ja püsti hoitud suurriigi – Nõukogude Liidu – kokkuvarisemine. Väike Eesti riik saab jälle vabaks, uus elu jõuab ka Raudiku külla. Paraku on pool sajandit kestnud võõrvõim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jälje jätnud. Käsumajanduses üles kasvanud, ei suuda nii mõnigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi võimalusi näha. Sissetulekuta maainimesi ähvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevõtlikke inimesi, kes üleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda püüavad, see aga õnnestub vaid vähestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku külas juuri ajama. Isegi mõis saab peremehe ning külaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii töö kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute küla, sest värske läänetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

Selles ümbruskonnas varitseb oht kodu lähedal. Põnevik täis saladusi ja keerdkäike, millele ei näi tulevat lõppu – menuki „Teisel pool seina“ autorilt.Ta silmitseb naist murelikult. „Kuidas sa end tunned?“Too tahaks öelda: Olen kabuhirmul. Selle asemel lausub ta õrnalt naeratades: „Hea on olla kodus.“Karen ja Tom on õnnelikud – neil on kena kodu New Yorgi ühes põhjapoolses eeslinnas, nad on värskelt abiellunud ning neil pole lapsi, kes nende mugavat kooselu häiriksid.Ent ühel õhtul tuleb Tom koju ja leiab, et Karen on kadunud – tema autot pole ning näib, nagu oleks naine lahkunud kiirustades. Isegi rahakott ühes telefoni ja isikutunnistusega on maha jäänud.Kostab koputus uksele – lävel seisab politseinik, et viia Tom haiglasse, kuhu on toimetatud tema naine. Karen oli teinud avarii, sest kaotas kontrolli auto üle, kui kihutas läbi halvima kuulsusega linnaosa.Õnnetusest pääseb Karen ajupõrutuse ja mõne kriimuga. Kõik on enam-vähem korras, ent naine ei mäleta, mida ta tegi või kus oli, kui avarii juhtus. Võmmide arvates on tema mälukaotus väga mugav ning nad kahtlustavad, et asi pole päris puhas.Karen naaseb koos Tomiga koju, et kosuda ja eluga edasi minna. Siin tõdeb ta, et majas on asju liigutatud. Kõik pole päris nii, nagu olema peaks. Keegi on käinud majas sees. Ja politseil on lõputult küsimusi.Sest selles majas on igaüks omamoodi võõras. Igaühel on midagi varjata. Midagi, mille mahavaikimise nimel võiks koguni tappa.