Книги, похожие на «Kalle Klandorf, Palgasõdur. 6. osa. Pirita tüdruk»

On 1974. Pietro Salvari, andekas muusikaõpetaja, kelle külm ratsionaalsus võib olla sama hävitav kui tema sisemised vastuolud ja talitsematu saavutusjanu, leiab end väikesest Itaalia mägikülast, kus tema saabumine rebib lahti vanad haavad ning ähvardab pinnale tuua aastakümneid varjatud saladused. Intriigide hämaruses saab Pietro majakaks erakordne mees, kelle võimuses on anda elu suurmeistrite sündimata muusikale, ent kes peab selle eest maksma ränka hinda… Samal ajal käivitab Roomas plahvatanud autopomm üleriigilise otsingu terroristi tabamiseks ning jäljed osutavad tundmatule, kelle üks varjunimesid on Salvari. Viiskümmend aastat enne seda astub aga noor Silvia Manzo Napoli uduses sadamas viimasele laevale, mis viib põgenikke Uude Maailma, aimamata, et teda ootab ees suurim proovilepanek, mille ta eales läbi teeb… Märt Lauri debüütromaan Appassionata pälvis Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistlusel teise koha.

Lugu sellest kuidas noored poisid Kordese ja Palgi tänavast võistlevad Kassisaba poistega jalgpallis ning lähevad üheskoos tõsisemasse lahingusse saksa Toomkooli poistega.

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul.Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles.