Книги, похожие на «Tom Wood, Palgamõrvar»

Ethan on mees, kes suutis ühendada oma unenäolise maailma, mineviku, mälestused, armastused ja viia selle kõik üle irreaalsesse materialistlikku maailma. Nüüd elab ta oma unelmatekodus, on rahakas ja asine mees. Aga ikkagi…!Maailm on muutlik ja ka selles elus tuleb ette raskusi, põnevaid seiklusi, ootamatuid armastusi, sest meie tegeliku realistliku elu ja vaimdimensioonilise eksistensi vahel on õhkõhuke piir. Siruta ainult käsi ja vaim ning juba sa lendadki üle materialistliku piiri. Kes aga ütleb, et ka seal teiselpool, kuhu meist paljude mõte ei ulatu, ei eksisteeri füüsilist elu? See pole surm – see on teine mõõde ja seikluste jätkumine sellele elule ja seal on juba paljud asjad, mis meile näivad ebareaalsetena võimalikud.Ja Ethan avastabki, et juhul, kui tema kaaslasteks saavad neli täiesti erinevat naist, muutub tema irreaalne elu vägagi ohtlikuks. Lugu on täis põnevaid juhtumisi ja uskumatuid seiklusi.

Romaan esitab meile väga elavas stiilis ühe omapärase ja huvitava noormehe iseäraliku armastusloo. Juhan Saarde nimeline mees saabub vaiksesse Loopre alevisse ühel vaiksel sügispäeval. Ta veedab oma aega peamiselt looduses jalutades, on hüpliku kõnemaneeri ja silmanähtavalt närvilise olekuga. Ent aegamööda sulab ta siiski alevi väikekodanlikku seltskonnaellu ja toob sellesse oma pikkade arutluste ning vaidlustega mõnesugust elevust. Nõnda tekib tal sümpaatia alevi vaieldamatu kaunitari, metsavahitütre Erika Thalströmi vastu. Selle suhte kirjeldamiseks kasutabki autor sõnapaari „veider armastuslugu“. Teoses on rohkesti salapärasust, sädelevaid kõnelusi ja huvitavaid inimtüüpe Loopre alevikust. Sündmustik vangistab lugeja esimesest leheküljest ega vabasta enne viimast rida, niivõrra süvenetakse noore autori esikteose ebatavalisse õhkkonda.Romaan „Veider armastuslugu“ sai kirjastuse Loodus 1939. aasta romaanivõistlusel III koha. Selle teose tegevuskohaks peetakse Aegviidu alevit, sealt ka omaaegsed prototüübid.Arp Rullingo (1935. aastani Alfred Rullinkov; 26. juuli 1913 Tallinn – 14. juuli 1942) oli eesti sportlane, ajakirjanik ja kirjanik. Õppis Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Tegeles kergejõustikuga spordiseltsis Kalev. Töötas ajakirjanikuna, kirjutas spordiülevaateid ajakirjale Nädal Pildis, 1940–1941 ajalehe Noorte Hääl osakonna juhataja. Hukkus 1942. aastal Punaarmees.Arvustus: Kangro, B. – Looming, 1939, nr.10, lk.1127-1128.

Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm.Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma.Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.

Juhuslik märkus.Meie keskel elab mõrvar.Rohkem ei ole vaja,Ta pussitas surnuks väikese Robbie Harrise.et muuta elu – Ta elab uue nime all.alatiseks.Ta olevat meelt parandanud. Nii nad ütlevad …Joanna hakkab veel kahetsema päeva, mil sõna ta suust lipsas.Kui üksikema Joanna kuuleb koolimaja väravas kuulujuttu, ei kavatse ta seda edasi rääkida. Aga ühele juhuslikule märkusele järgneb teine ja nüüd ei ole enam tagasiteed.Liigub jutt, et kurikuulus lapsmõrvar elab uue identiteediga vaikses Flinstead-on-Sea väikelinnas. Sally McGowan oli kümneaastane, kui ta neljakümne kaheksa aasta eest tappis noaga väikese Robbie Harrise. Ei ole ainsatki fotot, mis kujutaks teda pärast vanglast vabanemist.Kes on siis eeldatavalt meelt parandanud tapja, kes nüüd nende keskel elab? Kui ohtlikuks võib muutuda kuulujutt? Ja kui kaugele läheb Joanna, et kaitsta oma lähedasi ohu eest, kui ta mõistab, mille on vallandanud?Lesley Kara on lõpetanud Faber Academy romaanikirjutamise kursuse. Ta elab Inglismaal Põhja-Essexi rannikul Frinton-on-Sea väikelinnas. „Kuulujutt“ on ta esimene romaan.