Книги, похожие на «Friedrich Reinhold Kreutzwald, Paiklikud ennemuistsed jutud. Muistendid»

Romaan jälgib nelja õe ja nende perekondade kirjut ja paljuski traagilist elukäiku möödunud sajandi viimasel kolmandikul. Lugeja ees avaneb lehvikuna galerii nõukogude okupatsiooni poolt segipaisatud ja muserdatud inimsaatusi. Küüditamise varjud, mälestuste varjud… ja ka võõra võimu truualamlikest teenritest sel kohutaval okupatsiooniajal said otsekui iseeneste kahvatud varjud… – see oligi ju nagu variserlik varjude ühiskond! Kuid üha rohkem jõuab kohale ka värskendavaid tuuli vabast maailmast – nii Ameerikast kui ka Saksamaalt, kuhu kaks õde oma elujärjega on jõudnud… Ehkki romaan Varjud kuulub viienda raamatuna perekonnasaagast romaanitsüklisse Äikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad romaanid Enne äikest (2007), Äike (2008), Pärast äikest (2008), Välgust tabatud (2009) ning aastal 2010 ümbertöötatuna ja täiendatuna ilmunud Varjude allee, võib teda käsitleda ka iseseisva raamatuna.

Ellenil oli olemas kõik, millest üks naine unistada võib: hooliv mees, majanduslik kindlustatus, luksuslik eramu… Tal puudus vaid üks – armastus. Igatahes tundus talle nii. Ja Ellen otsustas kõik maha jätta, et minna otsima tõelist naiselikku õnne. Ainult et milles seisneb õnn? Ellen ei osanud arvatagi, kui raske ja samal ajal lihtne on leida vastus sellele küsimusele.

Ulmealmanahhide sarja Täheaeg värskeim köide toob lugejateni kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu korraldatud ning kirjandusfestivali Prima Vista raames toiminud ulmejutuvõistluse viis parimat teksti. Nende seas on mõtisklev/seikluslikku zenfantasy’t, klassikalisest kaugele eemalduvat aurupunki, üleloomulikke õuduslugusid Eesti maa- ja linnamiljöös ning puhast teaduslikku fantastikat, tegevusareaaliga Londonist Võrumaani. Lisaks jutuvõistluse parimatele leiab nende kaante vahelt veel Jeff VanderMeeri aurupunkfantaasia “Hanoveri parandamine”, mis jõudis mitmesse year’s best antoloogiasse. Artiklite rubriigist leiab Siim Veskimehe vastulöögi Veiko Belialsi eelmises Täheajas ja Taivo Risti Algernonis ilmunud poleemilistele artiklitele tema loomingu ja varasemate artiklite aadressil.

1909. aasta kevadel saabus Gardenia Weedon reisitolmuse javäsinuna ning ühegi pennita Pariisi oma tädi, hertsoginna de Mabillonijuurde. Neiu saabumine polnud kuigi õnnelik. Ta leidis eest lärmaka peo ningüks purjus Prantsuse krahv tahtis teda suudelda. Kuid läbi pisarate jasüdamevalu, reetmise ja ohtude leidis Gardenia selles paeluvas loos õnne.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]