Книги, похожие на «Люсинда Райли, Päikeseõde»

Heliseb-kõliseb…: romaan-revüü, ehk, Lihtne ja tõepärane kirjeldus bioloogiakandidaat Kaaro Neeme viibimisest noorte suvepäevadel mõnes Eesti NSV rajoonis 196… aasta juunikuus

Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska. Hiiumaal elavalt õpetajaharidusega autorilt on varem ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ ja müstiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum“. Ta kirjutab artikleid, teeb kaastööd ajakirjale „Saladused“, peab kahte kirjanduslikku blogi, armastab loodusfotograafiat ja psühholoogiat. „Kirjutamine kui parim eneseteostuse viis on mulle võimalus luua argipäeva asemele sootuks fantaasiaküllasem maailm, milles on kõik võimalik,“ ütleb autor. Loe lisaks: kiirisaar.blogspot.com, kiirisaar.wordpress.com

Kui peaksite oma elu kokkuvõtmiseks valima viis inimest, kes nad oleksid? Mida ütleksite toostiks, kui tõstaksite neist igaühe auks klaasi? Ja mida saaksite lõpuks teada enda kohta, kui kõik on öeldud?
Ühel juunikuu laupäevaõhtul tellib Maurice Hannigan Rainford House’i hotelli baaris viis erinevat jooki. Iga toostiga tervitab ta enda jaoks olulist inimest, jutustades nende kaudu loo oma elust, kahetsusest ja vaenust, armastusest ja õnnestumistest.Süü ja kadeduse, vääritimõistmiste ja valede võrku põimitud naabrite ja perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane. Liigsesse nostalgiasse ja kurvameelsusse kaldumata ohjab Griffin meisterlikult üsna keerulist süžeed, luues luust ja lihast tegelaskujud, kes ei jäta lugejat ükskõikseks. Ta oskab hoida parajalt pinget vaheldumisi mitmel ajareal kulgevas narratiivis.
Anne Griffin on John McGaherni ja Hennessey New Irish Writing kirjandusauhinna võitja. Tema lühilugusid on teiste seas avaldanud The Irish Times. Ta on töötanud Waterstonesi ettevõtetes nii Dublinis kui ka Londonis ja lisaks erinevate heategevusorganisatsioonide juures. Dublinis sündinud Anne elab koos abikaasa ja pojaga Iirimaal Mullingaris. „Kui kõik on öeldud“ on tema esikromaan.

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegiajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros´is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha.Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik ZsigmondGordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsadhakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikasteärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesseurgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkemteda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatukeegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordonsoovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast jaräpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast.„Budapest noir“ on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirjapandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti.Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevalemõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitablähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavateillegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga javaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusegaliikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- jakohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.Sarja „Patune Budapest“ esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõigepopulaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud2edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise jasoome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteetipaljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meiliteel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, onpärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneridiplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elabväikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

Valimik jaapani novelli isaks tituleeritud Akutagawa Ryūnosuke (1892-1927) tekstidest. Kogumik sisaldab juba varem ilmunud tõlkeid autori kuulsaimatest novellidest, aga ka uustõlkeid eesti lugejale seni veel tundmata, kuid maailma novelliklassikasse kuuluvatest teostest. Tõlkevalikus on esindatud kõik Akutagawa loomingu põhiteemad: kiretu vaheduse ja harvaesineva psühholoogilise tabavusega manatakse lugeja ette väikese inimese elu keskaegses ja autori kaasaegses Jaapanis, tagakiusatud jaapani kristlaste maailm ning see, mis toimub autori enese hullumeelses peas. Ryunosuke Akutagawa sündis 1892. aastal Jaapanis. Et ta ema läks peagi pärast poja sündi hulluks, kasvas poiss ema venna peres ja sai onult ka oma perekonnanime. Kirjanduse vastu tundis ta huvi juba varases eas. 1914. aastal asutas Akutagawa koos koolivendadega kirjandusajakirja, kus nad avaldasid nii W.B. Yeatsi kui ka Anatole Francei tõlkeid, aga ka omaenda kirjutisi. 1915. aastal avaldas ta oma esimese lühijutu Rashomon ühes kirjandusajakirjas ning seda pandi tähele. Võib öelda, et sellest algas ka Akutagawa tõsisem kirjanikukarjäär. Kartes, et ta on pärinud ema vaimuhaiguse, sooritas Akutagawa 35-aasta vanuselt enesetapu. Tema kirjanduslik pärand koosneb 150 lühijutust.