Книги, похожие на «Люсинда Райли, Päikeseõde»

Tina Craig täidab võimaluse korral kõik oma tunnid tööga ja on lisaks veel ka vabatahtlik heategevuspoes, et mitte olla oma õnnetus kodus. Kui ta vaatab läbi ühe kantud ülikonna taskuid, satub ta kätte vana kiri, mille ümbrik on pitseeritud ja postmark templita. Tina avab kirja ja loeb seda – otsus, mis muudab ta elu jäädavalt.Billy Stirling teab, et ta on olnud rumal, ent loodab, et asju saab parandada. 4. septembril 1939 istub ta kirjutama kirja, mis peaks muutma ta elu. Seda see teebki … ja palju rohkem, kui ta suudab ette kujutada.

Ühel hallil sügishommikul äratab Haugesundi väikelinna mõrv: üks naine on kõrghoone rõdult alla visatud. Eelmisel päeval sai kohaliku ajalehe reporter Viljar Ravn Gudmundsson hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Kui saabub uus e-kiri, taipab Gudmundsson, et on sattunud halba kriminulli meenutava jantliku mõrvaloo keskmesse. Politseiuurija Lotte Skeisvoll peab tapja peatama, enne kui too jõuab oma ennustused täide viia, aga aega on napilt. Iga kaotatud sekund võib kellelegi elu maksma minna. Tagaplaanil seisab taktikeppi vibutav dirigent, kes juhatab oma isiklikku reekviemi. Klassikalist surmasümfooniat, kus orkestri liikmed peavad mängima nii, nagu tema tahab. Partituur on tema käes. Tema on Maestro.Geir Tangen (snd 1970) on õppinud politoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, töötanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ning põhikooli õpetajana. Ta elab Norra läänerannikul Haugesundis ja on Norras tuntud oma populaarse blogiga, kus ta arvustab kriminaalromaane. „Maestro“ on Geir Tangeni debüüt kirjanikuna. „Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic Noir’i kvintessentsiks.328 lk

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpüks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kühmus ja vana oma mures. Sõrmed lõtvusid aegamisi ning põrandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tõstis siis rahulikult üles ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse mälusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli lühike sööst teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seepärast etteheiteid tegema? Nüüd on kõik jälle omal kohal ja viimane sild on põletatud.Ingrid andestab mulle, andestab ühes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissügisel, sügisel on kaastunde värvid.[…]

Pärast tütre välismaale õppima saatmist teeb Anna oma elus kannapöörde: ta võtab abielupuhkuse, sõidab Hispaaniasse ja hakkab uuesti maalima. Lõpuks ometi saab ta pühendada aega iseendale. Väljasõidul ühte mägilinna kohtub ta aga ootamatult oma nooruspõlve armastusega, avanevad vanad haavad ning sünged saladused. Mõlema elu jõuab teelahkmele, kus peab tegema raske valiku. Kas neil jätkub jõudu andestada?

Kui olete nende hulgast, kellele meeldib vahel lugeda ilma erilise põhjuseta, lihtsalt niisama, siis võib-olla on see teie raamat.