Книги, похожие на «Peeter Urm, Päike tules»

Üheksa novelli inimestest meie ümber. Me tunneme neid, võib-olla teame neist isegi mõnda lugu. Parimad püüdlused viivad alati kuhugi, kuid mitte tingimata parimate tulemusteni. Kes mõistab kohut? Kes annab hinnanguid? Autor elab oma tegelastele kaasa, kuid kohtumõistmise jätab lugejatele. Peep Ehasalu (s. 1966) on varem avaldanud pseudonüümi Pärtel Ekman all kaks ajaviiteromaani: „Murtud truudus” (2000) ja „Unikiri” (2002) ning koos pojaga lasteraamatud „Väikeste rüütlite õhtujutt” (2006), „Kõik kanged mehed” (2008) ja „Ajahädaliste jõulud” (2012). Iga novell on loetav eraldi, kuid koos moodustub neist sünergia, mis on novellikogude puhul tervitatav nähtus. Kui vilunud novellistide puhul kipume seda pidama elementaarseks, siis seda toredam on näha, et Ehasalu on suutnud säärase tervikutunde luua juba oma esimeses kogumikus. Tõeline nauding on tõdeda, et autori kreedo, mõte siduda iga lugu ühega Piibli kümnest käsust, kandub edasi ka lugude stiili – autor mõistab, et õige sisu vajab vastavat vormi ja vastupidi. – Peeter Helme

Triinu Merese uus raamat koondab kaante vahele kolm ulmelugu, mis kõik räägivad Kuuevalla kuningriigist, kus leidub küll meie maailma sarnaseid elemente, kuid päris ühist on võrdlemisi vähe. Peamiselt tuleb siin juttu inimeste rasketest valikutest, võitlust ja mõõgaga vehkimist on napilt, põnevust aga piisavalt.Nagu Merese varasemaski loomingus, tõusevad juttudes üles küsimused heast ja kurjast. Kuidas mõrva heaks teha? Kas pereliiget isegi teiste pereliikmete heaks ohverdada on võimalik? Või hea? Kas vajadus võidab tunded? Kas asju on ikka kõige mõistlikum lahendada mõõgaga?Autor on kasutanud ilusat, ehk vanamoodsatki keelt ning kõik lood õhkavad karmi põhjamaist romantikat.Triinu Meres on avaldanud luulekogu „Lagunemine” (2009), tema lühijutte on ilmunud mitmes novellikogumikus („Pikad varjud” 2015, „Mullast oled sa võetud” 2013, „Viirastuslik rügement” 2012). Merese romaan „Lihtsad valikud” võitis 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2. koha (kahasse Eva Koffi romaaniga „Sinine mägi”) ja on pälvinud ohtrat tunnustust kriitikutelt.

Romaani väljamõeldud tegelaskujude taustaks on kasutatud täiesti tõepäraseid lugusid elust Ingerimaal, Eestis, Soomes ja Venemaal. Selles on leidnud kasutust ingerlaste väga valusad mälestusi Ingerimaa küladest, Klooga laagrist, elust Soomes ja Siberis ning sõjajärgses Nõukogude Liidus.Praeguseks ajaks on meie sekka alles jäänud veel väga vähesed isiklikult 1943. aastal oma kodudest lahkuma sunnitud ingerlased. Õige varsti on nendestki vähestest saanud vaid mälestus. Ometi elab neist enamik edasi oma lastes, lastelastes ning lastelastelastes. Tuletades meelde ning kandes endaga pärandina kaasas seda nüüdseks juba unustusehõlma vajuma kippuvat lugu. Aegade lõpuni …

Juha Vuorineni kolmandast raamatust saab lugeda, millised algjõud on vorminud vahel hapra, vahel lihtsameelse, kuid alati ausa looduslapse ehedat iseloomu. Kellele kaotas Kristian süütuse ja miks? Kas Kristian oli 80. aastate alguses diskopepu, futumees või punkar?